Siis kui vabatahtlikuks päästjaks õppisin, sain teadlikuks ka mitmetest muudest põhjustest, miks ujumisoskus elementaarne eluline vajadus lausa on. Ja noh, olgem ausad, kõik pere lapsed on alati olnud parajad "kalad vees" ehk siis suured suplemisfännid.
Kahjuks on aga aja jooksul selgunud, et tegelikult olen ma korralik külmavares ja kardan sügavat vett. Ega käbid kännust väga kaugele kipu kukkuma ja seetõttu kujunesid meil omad lemmikud ujumiskohad, kus tihemini käisime. Noh, ikka sellised, kus basseini õhu- ja veetemperatuur võimalikult kõrge ja rõhku pandud pigem mõnulemise kui sportimise võimalustele.
Loomulikult ei tahtnud me Rootsi kolides väga neid valikuid muuta ja olin üsna kindel, et küllap leiame siin veel rohkem lemmik-ujulaid. Noh, aja jooksul selgus, et see on pisut keerulisem ülesanne kui ma esiagu arvasin!
Esimese katse tegime sellega, et võtsime lausa ujumiskursused laste kodukoolis. Kas pole mugav - asukoht tuttav, hind enamvähem talutav ja uus kursus algab iga kahe kuu tagant, ei ole pikka ooteaega. Kahjuks selgus juba esimeses tunnis, et kui miski tundub soodne ja hea, siis tegelikult saab ta olla kas soodne või hea. Vanalinnas asuv bassein osutus üsna vanamoodsaks, õhk ja vesi olid mõlemad kogu aeg külmad ja kursus sobib pigem pisikestele algajatele veehuvilistele. Hoolimata eelnevalt jagatud tasutainfost üritasid innukad treenerid esialgu näiteks mu hea ujumisoskusega teismelistele väikelaste ujumiskätiseid! kätte ajada.. Kogu korraldus tundus üldse pigem asjaarmastajate kui tõsiseltvõetava ujumistrenni moodi olevat.
Teise katse jaoks tegin veel natuke guugeldamistööd ja valisin netikommentaaride põhjal välja väidetavalt ühe Stockholmi suurema, Eriksdalsbadet'i. Ujulad on siin omamoodi. Meeste ja naiste riietusruumid on üldiselt eraldi, kuid enamus ujulates peab endale olema kaasas isklik tabalukk, et riietusruumis kapi uks lukku panna. Tabalukku saab ka kohapeal osta ja selleks, et seda iga kord kaasa vedama ei peaks, on tehtud lausa spets torud, kuhu saad oma tabaluku ennast nädalaks ootama riputada.
Eriksdalsbadet'i basseinid aga osutusid pigem spordi-huvilistele suunatuks. Oli küll ka mõningad lõbustusatraktsioonid ja nö perebasseinid, kuid kahjuks meie sinna teist korda tagasi ei kippunud - külm õhk ja külm vesi, basseinid suhteliselt üle rahvastatud ja meeletult palju kära ja kisa. Üsna pikka aega peale seda käisime ujumas ainult siis, kui Eestisse sõitsime, oma "vanades heades" lemmikkohtades. Suvisel ajal tegime üldse ka oma esimese külastuse Jurmalasse Livu veeparki ja ütlen ausalt, et kuigi läksin paraja eelarvamusega, jäime kõik väga rahule ja otsustasime, et edaspidi sõidame parem sinna tagasi! Järgmisel päeval Pärnu Terviseparadiis oli Livu kõrval ikka päris kahvatu..
Kuna aga pidevalt Eestisse, ja veel enam Lätti reisimine ei ole sugugi nii lihtne, siis otsustasin edasi otsida kohalikku lemmikkohta. Kuna kolm pidavat kohtuseadus olema, otsustasime kolmanda katsena külastada Keedupunkti ehk siis Stockholmist ca 1-1,5h autosõidu kaugusel asuvat Västeråsi seiklus-veeparki ehk actionbad'i, nagu rootslased seda ise nimetavad. Seekord ei pidanud me küll pettuma!
Kes Stockholmist näiteks Trysil'isse suusatama sõidul tahab teel mõnusat peatust, soovitan soojalt peatus teha just Västeråsis. Veeseiklejatele on terve hulk erinevaid atraktsioone - kahene võidusõiduliug, suurte tuubidega veeliud, mitmed mullitavad ja rahulikud soojaveevannid, pimeduseliug, välibassein, basseinikino, ronimissein ja palju muud põnevat. Päris pisikestele on omaette bassein liumäe ja toredate pallimängudega, sealjuures on kohe pisikeste basseini kõrval söögikoht mõnusa vaatega Mälareni järvele. Muide, paljude atraktsioonide kohta on Keedupunkti kodulehel olemas ka pisike kirjeldus ja nö adrenaliinitase, mida atraktsioonilt oodata, samuti soovituslik kaalu-, pikkuse ja vanusevahemik.
Täiskasvanutele on lisapileti eest relax-osa, kus siis erinevad saunad ja basseinid, ma kahjuks ei taibanudki küsida, kas siis perega (st näiteks teismeliste lastega) sinna relax-osasse ei pääsegi. Piletihind ei ole just väga odav, perepilet neljale on 595SEK (ehk 65€) puhkepäevadel (sh Rootsi koolivaheaegadel, mis üldiselt ei kattu alati Eesti omadega) ja 450SEK (ehk 50€) tööpäevadel. Perepileti eest saab siis neli inimest terve pika päeva mõnuleda ja endale basseinides ligunedes kasvõi lõpused kasvatada.
Kapisüsteem on Keedupunktis oluliselt moodsam. Meestele ja naistele on küll eraldi riietusruumid, kuid ühine peegliteruum, kus siis seltskondlikult perega koos üksteist kammida ja föönitada saab. Kapi jaoks antakse igale külastajale isiklik kiibiga käevõru (mis ei taha üldse kinni püsida!). Kiibiga "makstes" on võimalik päeva jooksul ka erinevatest kohvikutest endale meelepärast süüa/juua soetada, rahaga arveldamine toimub alles ujulast lahkumisel.
Toidu valik on üsna lihtne ja tavapärane - friikad, burgerid, salatid (kuid soovi korral saab näiteks salati tellida endale meeldivate lisanditega/lisanditeta). Ja loomulikult varm korv ehk kohalik hotdog ning porgandikook, mida võib vist rootslaste rahvustoiduks peaaegu nimetada.
Ujula kõrval on ka parkla, kus päev otsa parkimine on küllaltki kallis lõbu (ca 120SEKi päev). Meie jäime külastusega väga rahule, sest õhk oli soe, vesi oli soe, süüa anti ja igaüks leidis ka endale meelepärased veeatraktsioonid.
