Talvevõlumaa

Kas pole see Stockholmi talv mitte I-M-E-L-I-N-E!!!! Taevalikult õdus ja mõnus...

Pilt on internetist, mitte minu oma.

useful advice

usual day at the office.
A (approaching the Team): "... hey people, can I ask you for some advice please..."
B (member of the Team) waving out: "ooh, take mine, I don't use it anyway!"
A (suspiciously): "...sounds trustworthy... "

Esmaspäeva hommik kontoris

Monday morning between co-workers.
A: "heyyyy, how was your weekend?"
B: "Sundays suck. The moment you wake up, you immediately know it. It's almost here. Tomorrow is Monday".
A: "you know, Mondays are actually totally fine. it's your life that sucks!"
B: "..."

Much sad

Forever alone.

Thanks much.

Barksdale says

 “If we have data, let’s look at data. If all we have are opinions, let’s go with mine.”

.

“One good test is worth a thousand expert opinions.”

Kuidas saada miljonäriks

Küllap enamus Eestist eemal elavatest rahvuskaaslastest teavad seda, kuidas vahel tuleb hirmus isu mõne asja järele, mida vaid sünnimaal saada on. Kuidas head sõbrad ja sugulased aegajalt pakke saadavad ja enne külla tulekut ikka küsivad, et "millest te siis kõige rohkem puudust tunnete?". Enamasti on küllatulijatel ikka kostiks Eesti komme, jooke, leiba, lugemismaterjali või muud harjumuspärast kaasas. Internetifoorumitestki meenutatakse mõnuga väga erinevaid asju, millest puudust tuntakse.

Mõni asi, millest puudust tuntakse, on õige lihtne, a´la lapsepõlves söödud mannavaht ja pelmeenid, mida on alati võimalik ka ise teha või uuel kodumaal rahvuslikest poodidest leida. Tean, et Stockholmiski asub palju Poola ja Vene poode, kust paljud käivad meelepäraseid "kodumaa-hõngulisi delikatesse" hankimas. Üsna meie lähedal pidavat olema ka "3 venna" pood, kus siis balti riikide kaup müügil.

Tuleb tunnistada, et mina ise eriti paljust pole puudust tundnud. Vaid esimesed kuud olid eriti rasked, kui keeleoskus veel puudus ja kogu kohalik toidukaup oli nii võõras. Lapsed on küll aegajalt avastanud, et "küll tahaks Eesti viinereid, kohukesi ja pelmeene", aga üldiselt jaksame ikka järgmise Eestisse-sõiduni oma isudega oodata, ja kui väga häda käes, võiks vabalt (natuke tervislikumaid ;)) kohukesi isegi kodus teha. Ainuke asi, millele võrdväärset alternatiivi siin polegi leidnud, on pikaaegne lemmik Rukkipala leib, ja tuleb tunnistada, et seetõttu ma siin leiba enam ei söögi, kui just endal leiva küpsetamise isu ei tule :)

Üks asi on aga, millele me kõik ühehäälselt alla kirjutasime ja tõesti siin puudust tunneme, on - hoidke nüüd piip ja prillid (ja ärge naerge midagi!) - vutimunad! Jah, nii naljakas, kui see ka pole, aga vutimunad olid meie tõelised lemmikud Eestis elades ja neid sõid kõik pereliikmed rohkem, kui koju tuua raatsisime, igal moel valmistatuna. Nii nii head!

Pilt netist, no kas nad pole nunnud!

Üheski tavapäraselt külastatavas toidupoes ei olnud ma neid siin kohanud. Ühel ilusal päeval, kui vutimuna-isu oli eriliselt vastupandamatu, hakkasin otsima, kust ma neid ikkagi saaks? Suur oli minu üllatus... Leidsin kõigest mõned üksikud lehed, kust saab aimu, kus Rootsis üldse vutimune "toodetakse" ja mis hinnaga neid müüakse. Et siis - kõige kättesaadavam variant tundus tellida vutimune koju postiga - imetabase hinnaga 10SEK'i muna :)  Kui see kallis tundub, siis alternatiivina võid osta ka paketi "3 vutikana + 1 kukk" hinnaga 1000SEKi ja lasta neil muneda nii palju, kui jaksavad, kodustes tingimustes ;)
Natuke veel surfates selgus, et leiaks ka 6SEK'i hinnaga mune, kui neid osta vähemalt 3120tk aastas (ehk 60 tk nädalas) või 4SEKi tükk, kui neid osta ca 20000 tk aastas. Veel põnevam pakkumine oli tellida vutimune postiga Põhja-Rootsist, 96tk kastis ja siis oli hinnaks juba eriliselt soodne 3.50SEKi tükk :)

Tjah... Mõni ime siis, et viimati Eestist tulles oli äraantava lennupagasi sisuks nii mõnigi vutimunakarp, kuna sealsest kaubandusest õnnestub Eesti (ja Läti) vuttide mune ca 1SEK tükihinnaga soetada! Tegime lastega kiire arvutuse, et kui me ise vutte kasvataks ja kah neid 10SEKi tükk siin gurmaanidest stockholmlastele müüma hakkaks, saaks me küll kiirelt miljonäriks ja võiks peagi rahas supelda. Meil ei oleks ka midagi vajadusel munade huvilistele postiga saatmise vastu :))

Oeh, kõige selle munajutu tulemusel käisin Järveotsa kodulehel nende hirrrmus isuäratavaid tooteid vesistamas ja tuvastasin, et mai alguses toimub neil seal lausa eluslindude müük! Nagu rusikas silmaauku meie imelise äriidee kiire stardi andmiseks. Kahjuks ei suutnud me omavahel veel kokkuleppele jõuda, kelle tuppa me vutid elama paneme. Alternatiivina võiks muidugi ju ka mõnele lähedalasuvale imelisele saarekesele vutifarmi asutada, kas pole?

Kevadpuhkus!

Hurraa, käes on koolivaheaeg, puhkus ja Ülestõusmispühad! Nii tore on see, et rootslastel on aasta esimeses pooles (täpsemalt kuni jaanipäevani) päris mitu riiklikut püha ehk puhkepäeva. Väga tore on see, et lisaks reedesele vabale päevale pikendatakse siin pühade nädalavahetus mõne püha puhul veel esmaspäevalegi, komme, mis mul seni pigem brittide bank holiday puhul tavapärane tundus. 

Eriti tore on aga muidugi see, et minu tööandja peab mõnda neist pühadest niivõrd oluliseks, et on otsustanud neid pühasid oma töötajate jaoks veelgi pikendada, andes vabaks ka pühadereedele eelneva neljapäeva! 

Mina ei ole muidugi sugugi mitte tänamatu töötaja ja seetõttu üritan neid puhkepäevi kõrgelt hinnata. Kuna ülejäänud maailm meil neljapäeval siiski veel töötas ja seetõttu tuli endalgi natuke tööd teha, luban selle patu kompenseerida teisipäevase päeva vabaks võtmisega! :) Nii et kokkuvõttes on mul nüüd järjest kuus vaba päeva, ja lastel vabu päevi lausa kümme!

Aga et siis mida selle ajaga peale hakata? Päris ausalt öeldes igatseme kõige rohkem õue, värskesse loodusesse grillima ja möllama. Noh, kõik on teostatav, aga tuleb tunnistada, et kuigi tuppa paistev päike on väga kutsuvalt mõnus ja soe, siis tegelikkuses on õues tegelikult täiesti külm :( 

Nagu näete, siis midagi positiivset niipea tulemas ei ole :( Öösel külmetab, ja isegi kui päeval päike nina pilvede vahelt välja pistab, on õues ikkagi üsna hall ja külm. Olgem ausad, eile hommikul sadas pisut hilinenud aprillinalja näol veel lund! Kaua võib?

Kuna aga pühade puhul otsustasime ette võtta ka lühikese reisi Tallinnasse sõpru-sugulasi üle vaatama, tuleb tunnistada, et ilmataadi suhtumine küll väga kutsuv pole! Parema meelega plaanime mõne soojema piirkonna reisi järgmiseks...

Et pühademeeleolu aga välisest temperatuurist hoolimata kõrgel hoida, veedame tänase päeva munadepühadele kohaselt rõõmsates värvides ja mõnusate tegevuste keskel!

Ja muidugi soovime kauneid, rahulikke ja mõnusaid pühi ka kõigile teistele! Sombusesse Tallinnasse aga plaanime endale piisavalt mõnusad (tubased) tegevused, kus külm kindlasti ei hakka :))

Nüüd aga järgmise nädala pidu korraldama!

Maailma parim šokolaadikook!

Ma ei ole kunagi küpsetamisega eriline sõber olnud, sest mul lihtsalt ei õnnestu traditsioonilised küpsetised. No näiteks kaneelirullid - täiesti võimatu! Olen proovinud terve hulga erinevaid retsepte, mille kohta autorid kiidavad, et jäävad imelised, head ja mõnusad. 

Minu täpselt retsepti järgi tehtud küpsetamistöö tulemuseks on aga sellegipoolest alati olnud kõigest mingid kuivad plönnid, mis vaid hambaid lõhuvad ja väga kuivad ning kõvad jäävad :( 

Loomulikult tuleb siinkohal tunnistada, et ma olen ka väga pirtsakas igasuguste küpsetiste suhtes - need peavad olema tõesti maitsvad ja mahlakad, kuid mitte mingil juhul liiga magusad, lääged, kuivad, kreemised jne, et mulle maitseda. No ühesõnaga - latt on kõrgel :)) 

Ometi olen ma saanud imelisi isetehtud kaneelirulle,  šokolaadikringleid, porgandikooke ja kõike muud head. Katsetustega alustasin juba päris pubekana, sest kodus oli meil küpsetamine ikka popp ja ise veetsin puberteediaastad "Vilma" tordipulbrist tortide meisterdamisele. Õnneks mu paps, kellel enda väitel magusahammast üldse pole, sõi need enamasti nurisemata ära ka :)) Hilisematel aastatel olen enda tehtu tihti pidanud lihtsalt ära viskama, sest koera ei pea ja paps elab ka liiga kaugel ;) 

Aga igasugustes foorumites ja blogides mõnusaid kookide pilte nähes on suu nii hirmsasti vett jooksnud, et otsustasin jällegi katsetada. Nüüdseks oleme noorte kodukokkadega seda kooki teinud juba päris mitu korda ja ausalt - paremat asja on võimatu välja mõelda! See kook on lihtsalt NII maitsev, lihtne ja lollikindel, et võitis kohe esimesel katsetusel autiitli meie kodus. 

Nii et kui käes on pühade-eelne "reede" õhtu, siis on kindlasti olemas kõik põhjused, et jälle üks mõnus soe šokolaadikook valmis visata. Koostisosasid on põhimõtteliselt kolm, valmistamine võtab aega 10 minutit, küpsetamine käib kiirelt, ja maitseb imeliselt nii kohe soojalt süües kui ka järgmise päevani külmkapis hoides.

Kuigi olgem ausad, peame end ikka korralikult tagasi hoidma, et mitte kohe tervet kooki nahka pista ja midagi ka hommikusöögiks säilitada. Kook maitseb ühtviisi imeliselt nii lihtsalt koogina, maiasmokad võtavad kõrvale ka maasikaid, kirsse või vaarikaid ja vaniljejäätist, katta võib šokolaadi-, mandli- või kookoselaastudega. Mina näiteks jätan järgmisel korral lihtsalt pisikese osa taignast järgi ja katan küpsetatud koogi järelejäänud kreemi ning šokolaadilaastudega. 

Ühtlasi võin kinnitada, et kuna koogis  ei olegi mingit jahu, siis puudub isegi minusugusel amatööril igasugune oht valmistada kõva ja kuiva plönni. Ainuke "möödapaneku" oht selle koogi juures on see, et taigen on ülimaitsev ja väga lihtne oleks see lihtsalt ära limpsida enne, kui ahjugi jõuab :) Erinevaid retseptide variatsoone võib leida siit, siit ja siit :)

Kusjuures meie nõudepesumasin teeb selle töö rõõmuga ära, nii et me ei pea isegi tingima ;) Küll aga olen ma väga õnnelik terve portsu erinevate lõbusate kirjadega köögitarvikute üle, mis õnnestus koju soetada sellisest ütlemata mõnusast poest nagu Lagerhaus! Avastasin selle esimest korda ja pean ütlema, et olin väga rõõmsalt üllatunud vahelduse üle, mida selle kaupluse sortiment pakub Clas Ohlsoni, Hemtex'i, Ikea, Åhlens'i valikutele. Thumbs up!

Jag är nöjd med behandlingen...

Kui lapsed väikesed olid, armastasid nad enamus multikaid vaadata umbes 169 korda järjest, ja ikka ei saanud isu täis! Seetõttu kogunes meil koju üsna arvestatav hulk igasuguseid DVDsid. Eriti kui käisime mõnda just välja tulnud multikat kinos vaatamas ja see osutus mõnusaks, oli mõistlik film esimesel võimalusel koju ka hankida - tuleb kindlasti odavam ja säästlikum kui 168 korda veel kinos käia, eks :)

Kinos käimine oli meil eriti Tallinnas kohe omaette rituaal, enamasti sai ju kinos popcorni, peale kino aga jäätist, ujuma ja lemmik-Itaalia-restorani sööma :) Siiani, kui arutleme, et Tallinnas käik tuleks ette võtta, siis on esimesena soovinimekirjas just need mõned lemmikud.

Kõiki filme me kinno vaatama ei jõudnudki ja aja jooksul õppisin juba lennult filmi linastumise aegu hindama, kas läheme ainult kinno või hangin heaga filmi kohe koju ka. Huvitaval kombel mina ei tea siiani enamus nende multikate sisu, hoolimata sellest, kas käisime kinos või vaadati neid kodus üle päeva - ma olen täiesti immuunne ja vaid tõeliselt head multikad jõuavad "minuni"!

 Stockholmi kolides oli meil esialgu kinos käimisega suur probleem - keegi meist ei osanud ju kohalikku keelt. Mulle tundus see hea väljakutsena - filme saab siin üldiselt hästi rihtides ka inglisekeelsena vaadata, kusjuures rootsikeelne alltekst võimaldab ka keelt õppida ju. Lapsed ei olnud esialgu rootsikeelsetest filmidest eriti vaimustuses :)

Aja möödudes õnneks ei ole enam ka rootsikeelsus probleemiks. Nüüd on uus küsimus - mida üldse vaadata vanuses 10-13? Päris täiskasvanute filmid veel ei lähe (siin on sellised mittesoovitavad alla 15a enamasti), aga Tuhkatriinu ja Autode multikad ka enam ei isuta nagu.

Ise olen naudinguga vaadanud vaid üksikuid multikaid, nagu Madagaskar 3, Printsess ja Konn jms. Ilmselgelt on neis kõigis olnud piisavalt (verbaalset) vaimukust täiskasvanutelegi, ja tehnilises teostuses suudeti mind kah üllatada. Seetõttu mõtlesin sarnase huumori-kriitilisusega nüüd valida ka noortele sobivat repertuaari, ja imekombel läks täppi! Viimati käisime nüüd vaatamas "Öö muuseumis: hauakambri saladus", mille treileritest  ei osanudki nagu palju arvata, aga kuna episoodides oli näha veel Robin Williams'it, otsustasin, et seda peab nägema. Kõigile meeldis. Aga eriliseks lemmikuks osutus ka seekord üllatuslikult jällegi hoopis multikas "6 kangelast" ehk "Big Hero 6". Huumor oli hea ja ma poleks arvanud, et ma nii emotsionaalselt multifilmikangelas(t)ele võiks kaasa elada. Noh, aga Baymax oli lihtsalt nii armas ja hooliv, kuluks endalegi selline sõber ära! Huvitava tähelepanekuna on see võimalik õdede-vendade-teiste lähedaste kaotamise teema vägagi hinge minev igas vanuses inimesele. Lisks tuleb mainida, et samade Disney-stuudio tegijate Lammutaja-Ralph oli ka meie kõigi suur lemmik :)

Kes suudaks sellisele kallistusele Ei öelda? :) Loodan, et film peagi ehk ka Netflix'is saadaval. Kuna vaatasime siin rootsikeelsena, olin väga uhke, et kõik saime sisust ja jutust aru, ning armsamaid lauseid lendub veel tagantjärelegi koduseinte vahel. Näiteks see pealkirjas mainitu, Tagantjärele eestikeelset trailerit vaadates pean ütlema, et rootsikeelne dubleering meeldis mulle seekord oluliselt rohkem.

Patareijahist ja eelarvamustest

Rootslased on üleüldiselt tuntud oma rohelise mõtteviisi ja prügi sorteerimise propageerimise poolest. Kui ma siia riiki kolisin, siis pidin muidugi kohe ära õppima, et iga elumaja juurde kuulub üldiselt ka prügisorteerimisruum, kus tuleb väga hoolsalt jälgida, mis kuhu läheb. 

Eraldi kogutakse siis ajalehed/ajakirjad/reklaambrošüürid, teise kasti papp-pakendid, kolmandasse paberist toidupakendid, neljandasse plastikust toidupakendid, viiendasse patareid, kuuendasse tavalised lambipirnid, seitsmendasse "säästu"lambipirnid, kaheksandasse hele klaas, üheksandasse tume klaas, kümnendasse läheb "majapidamisprügi", üheteistkümnendasse... noh, you get the point. 

Minu suureks üllatuseks biojäätmete kogumiskasti meie majas siiski ei olnud, milline tagurlik kesklinnamaja :) Lisaks on siis üle linna ohtralt jäätmekogumispunkte, taarakogumispunkte ja kõiki neid heleda klaasi/tumeda klaasi/patareide/jne spetsiaalseid kaste leiab tihti ka igal tänavanurgal. Isegi Kuninglikul Djurgårdenil pidin neist pilti tegema, kuigi noh -  kes siis ei tuleks tavapärasele looduslikule jalutuskäigule, hulk vanu patareisid tagataskus. Ja 10-kilomeetrise jalutusringi puhul võib vabalt neid patareisid vahepeal ju tagataskusse juurde tekkida... Kusjuures tavaprügi jaoks väikest prügikasti samas ei leia sugugi mitte iga pargipingi ja piknikuplatsi juurest, nii et maha visatud piknikujääke võib sellegipoolest siit ja sealt leida :(

Samas on mulle jäänud mulje, et päris mingit ühtset regulatsiooni siiski ette nähtud ei ole selle kohta, et mis kogumiskastid peavad ühe elumaja juures olemas olema. Nimelt kolisime hiljuti uude elamisse, ja siin on olemas vaid tavaprügi, klaasi ja ajalehtede kogumiskastid. Kõik muu, nagu ka mööbel jms jäätmed suunatakse ise mujale ära viima. 

Rohelist mõtteviisi ja jäätmesorteerimist juurutatakse aga maast ja madalast, prügisorteerimist peetakse uhkuse asjaks. Näiteks 4. klasside vahel toimub igal aastal riiklik Patareijaht, mille käigus siis kõik lapsed otsivad kokku kõikvõimalikud patareid ja viivad need kohalikku Clas Ohlssoni kauplusesse. Patareid kaalutakse ära, ja kõige rohkem patareisid kogunud klassi lapsed saavad igaüks auhinnaks iPadi! Lapsed on selle üle väga hasartis, noh, et 2 kärbest ühe hoobiga või nii. 

Ka meie peres on hetkel just üks neljandik, kes tuli ühel hallivõitu veebruaripäeval koju plaaniga võimalikult palju patareisid koguda. Küll tal oli siis kahju, et meie uues majas prügisorteerimisruumis patareide kogumiskasti ei ole ;) Paari päeva mõtlemise järel aga otsustasime õnne proovida oma "kogumiskastiga". Minu soovitus "paneme kasti patareide  sildiga" sai kohe mitu kraadi vingem - ilmselgelt on ju sellise kasti omanik üks heasüdamlik noor inimene! Sildil siis lapsekeelne "Ole lahke ja pane kõik oma vanad patareid siia!"

Ausalt öeldes olin ma ise natuke skeptiline selle idee tasuvuses. Nimelt meie uues linnaosas tunduvad elanikud olevat hoopis teistsugused, kui me seni harjunud. Eelmises majas teretasid kõik üksteist sõbralikult, naeratasid, ja rääkisid kasvõi liftis kohtudes juttu. Nii näiteks teadsin juba nädal peale majja kolimist, et minust 2 korrust kõrgemal elav härrasmees käib igal suvel Kuressaares oma suvemajas puhkamas. Alguses oli selline pidev small talk küll eestlasele harjumatu, kuid hakkas mulle väga ruttu meeldima! Isegi kohalikus toidupoes apelsine valides võis vabalt juhtuda, et vanem härrasmees sõbralikult küsis, kas need minu arvates ka magusad on ja kas tasub proovida. Muidugi tasub! :)

Uues elukohas aga kogesin esimest korda Rootsis elamise aja jooksul seda, et inimesed kõnnivad üksteisest mööda nagu ei näekski üksteist! Esimese kuu jooksul kogesin täpselt kahte positiivset olukorda. Esimesel korral ütles üks 3a tumedanahaline tüdruk kõlaval häälel "Nägemist", kui me liftist väljusime, mille peale mina lausa võpatasin, sest olin siinse maja elanikud mõttes sõbralikkuse ja viisakuse kategooriatest "maha kandnud". Teine kord oli  mitu nädalat hiljem ühiskondliku pesuruumi ukse taga, kus heledapäine tütarlaps sõbralikult teretas, kuna taipas, et mina olingi see, kellega ta oma pesu pesemise aega jagas. Kõigil ülejäänutel kordadel kõnnivad siinsed inimesed Sinust kui nähtamatust mööda ka siis, kui ise neile naeratad ja harjumuspäraselt "Hej!" ütled.. 

Huvitaval kombel aga suudeti veelkord mind positiivselt üllatada! Olin mõttes juba kohalikud maha kandnud, et ega siin rootsi-pärast sõbralikku suhtumist rohkem leiagi vast. Aga võta näpust! Juba järgmisel hommikul oli keegi tore inimene eelmisel õhtul jäetud kastikesse pannud lapsele hulga patareisid ja boonusena südamliku sildikese (loe: "Edu projektiga!") ka! 

Tegi tuju heaks küll :) 

Muide, veel laupäeval tundus mulle, et asi siin on päris lootusetu, väljas on hall, tohutult tuuline ja külm, nagu tõeline jaanuar Stockholmis, nii et ega see kevad sel aastal vist tulegi. Pühapäeval aga oli meil siiski juba esimene soe ja päikeseline ilm, mida tähistasime päeval väljas grillimisega ja õhtul korraliku palavikuga. Kevad nimelt on siiski väga visa tulema, tänagi on väljas petlikult rõõmus päike koos korraliku vinge tuule ja vaevu 6-10C soojaga.. Oi, kuidas tahaks juba talvevatid nurka visata!

Spordipäev

Kas ma olen juba öelnud, kuidas ma hindan personaalsust, võrdsust ja stressivabadust koolisüsteemis? Meie viimase 6 aasta koolikogemused on igal juhul seinast seina, alustades põhjalikust koolistressist ja pingetest, lisades sellele koduõppe ja seejärel kolimise Eesti koolisüsteemist Rootsi koolisüsteemi.
Loomulikult on igal süsteemil omad eelised ja puudused. Hindan kõrgelt Eesti koolilaste õpitulemusi maailmamastaabis, näiteks palju kiidetud PISA testi tulemustes. Samas individuaalsel tasandil ei ole asi sugugi nii roosiline, individuaalsest suhtumisest on asi õppetöös kaugel, kõik lapsed peavad vastama täpselt samale standardile ja kõigile kehtivad samad nõuded igas aines, hoolimata eeldustest, võimekusest, huvidest jms. Ka lapsekesksest lähenemisest õppetöös võib enamasti vaid unistada kahjuks.  Sellisel süsteemil on paraku oma ohvrid, mis meie pere jaoks osutusid igatahes vastuvõetamatuteks.

Üheks heaks küljeks on muidugi see, et lapsevanema soovil on Eestis täielikult lubatud koduõpe põhikooli astmes, ja kui lapsevanemal tahtmist ning võimalusi, on selline individuaalne ja just lapsele ning perele sobiv õppemeetod võimalik täitsa kasutusele võtta. Meie seda omal ajal ühe õppeaasta jooksul ka praktiseerisime ja mälestused on vaid positiivsed! Laste õppimiskiirus, õpihuvi ja võimekus näitasid ennast täiesti uuest küljest, samuti jäi lastele tohutult aega tegeleda just sellega, mis igaühe eripäradele ja huvidele kõige rohkem vastas. Peaasi, et peres on olemas see lapsevanem või tugiisik, kes koduõpet korraldada saab.
Viimased 2 õppeaastat oleme aga viibinud hoopis Rootsi koolisüsteemis ja tuleb tunnistada, et siin jätkub mul kiidusõnu hoopis rohkem. Vägagi lapsekeskne, hooliv, võrdõiguslik ja avatud suhtumisega süsteem. Lapsele jäetakse väga palju vabadust, valikuvõimalust ja samas ka vastutust ise õppida. Piitsa meetodit ei harrastata ja õppimisrõõm ise ongi peamiseks präänikuks. Faktide tuupimise asemel õpitakse läbi loovuse, kogemuse, koostöö ja praktilise töö, jättes sisse ka tugeva individuaalsuse noodi. Lisaks on väga suur rõhk just üksteisega ja erinevustega arvestamisel. Noh, näiteks on igal klassil oma sõprusklass koolis, et tuua üksteisele lähemale muidu eraldi olevaid suuri ja väikesi. Näiteks on üks päev nädalas nö mängupäev, kus 1. ja 4. klassi lapsed saavad kooliõuel kokku ja  mängivad kõike koos, üksteisega arvestades. Igal pisikesel on oma "suur sõber", kes talle toeks, nõuandjaks ja julgustuseks. Suur rõhk on laste füüsilise liikumisvajaduse rahuldamisel, koolipäeva jooksul on alati 1-2 pikemat vahetundi, sealjuures ühe pika vahetunni veedavad lapsed alati kooliõuel värskes õhus. Ülisuper!

No näiteks see talispordipäev, mis mind kirjutama ajendaski. Ühel ilusal veebruarikuisel talvepäeval saadeti kogu põhikool spordipäeva pidama, koolist välja. Algkooli lastele oli spordipäeva tegevusteks spordimängud + kelgutamine. Spordimänge korraldavad pisikestele aga 8. ja 9. klassi lapsed. Põhikooli lastele antakse aga võimalus igal ühel just endale sobivaim ja meeldivaim spordiala või tegevus spordipäevaks valida. Selleks võib siis olla kelgutamine, uisutamine, murdmaasuusatamine, mäesuusatamine, lumelauasõit või hoopis lihtsalt jalutamine+orienteerumine. Spordipäeva tegevused on jagatud kahte ossa, vahepeal on ka lõunapaus, kus lastel on võimalik süüa, vorste grillida, sooja teed/kakaod juua ja jalga puhata. Spordipäeva eesmärgiks on võimaldada kõigil lastel end neile sobival füüsilisel moel proovile panna, mitte moodustada 10l alal pingerida, "kes käsu peale kõige kõrgemale ja kaugemale hüppab". Igasugune laste võimekuse põhine pingeridade koostamine on siin täiesti vastuvõetamatu ja see ongi minu meelest üks suuremaid plusse - lastes ei teki stressi, et kogu aeg kellegagi võrreldakse või kellestki parem/halvem ollakse, vaid kõigil on võimalus just iseend võimetekohaselt proovile panna ja viljeleda seda, mis kõige sobivam, enda taktis edasi püüelda ja areneda.

Loomulikult on sellisel vaba õhkkonnaga koolisüsteemil oma varjuküljed, näiteks on võimalik vägagi laisk olla ja õppimist mitte eriti tõsiselt võtta. Seda näitavad ka madalamad tulemused teiste maadega võrreldes. Siin jääb muidugi suur vastutus ka lapsevanematele, kelle ülesandeks on siis lapsi ka kodus suunata, mitte eeldada, et kogu töö koolis ära tehakse. Tundide viisi kodutööde tegemist aga ei ole, kunagi ei koormata lapsi üle näiteks10 kontrolltööga ühes päevas. Ka nädalavahetused jäetakse puhkamiseks. Laste kooliaastate jooksul olen õppinud tohutult hindama seda stressivabadust ja inimlikkust, mida siinne süsteem pakub.

Heaoluühiskonna murekesed

Kui ma kunagi Stockholmi kolisin, oli üürikorteriga selline kahtlane lugu, et eelmine üürnik ei tahtnud kuidagi välja kolida :) No tegelikult oli ta alguses ise öelnud, et kolib peale jaanipäeva välja ja mina saan siis uueks üüriliseks. Juba aprillis leppisime tähtajaks kokku 1. juuli, et siis tal on piisavalt aega. Noh, mina oma üle-mere-kolimise otsustasin igaks juhuks ajastada 1. augustiks. Esiteks oli mul palju tegemist ja reisimist töö asjus ja teiseks ma ikka tahtsin jätta mingi puhvri ettenägematute murekeste lahendamiseks.

See puhverkuu muidugi kulus kenasti ära ja veel 25. juulil ei olnud päris selge, kas eelmine üürnik jõuab ikka välja kolida või hakkame hoopis koos elama augustis ;) Viimasel hetkel selgus siiski, et 1. augustil asusin elama omapead. Küll aga tegime leppe eelmise üürnikuga, et ostan mõned tema senised mööblijupid ära. Et temal siis vähem kolida ja võimalus oma uude koju just õige ja sobiv mööbel valida. Mina olin kodutu võõras ühiskonnas ja hoolimata sellest, et summa tundus ennekuulmatult suur, otsustasin, et võtan selle diili vastu. No esiteks juba vastutulekust inimesele, kes nii lahkelt aitas mul siin oma esimese kodu leida! Ja ega siis uues ühiskonnas võhikuna ei ole lihtsam hakata kuskilt uut mööblit kohe hankima. Esimesel kolimispäeval oli mul kasutada ka renditud kaubabuss, aga lausa kahe autojuhi, kolme mobiilse GPSi ja ühe paberkaardi abil suutsime me linnas ainult ära eksida, IKEAsse jõudmisest oli asi kaugel :)

Aja jooksul on tulnud väheke sobivamat mööblit hankida ja seega tuli mul nüüd mõte "kaasavaraks" saadud mööblikoormat natuke vähendada. Kõik asjad korralikud ja ilusad ja täiesti otstarbelised, milles probleem! Njaaa... Panin kuulutused üles kõigepealt FBsse. Ikka kohe mitmesse gruppi ja valmis järgi tulemise eest ära andma. 2 päeva ja pool huvilist.. Otsustasin siis kohalikku ajalehte kuulutuse panna Kuna kuulutus maksab 30SEKi, mõtlesin, et hinnaks panengi selle sümboolse summa, et vähemalt kuulutamise vaev oleks kaetud. 5 minutit pärast kuulutuse avaldamist saingi kohe esimese kõne. "Tulen õhtul kl 21 järele, kas sobib?".. Eee.. noh.. natuke hilja küll on, aga ju siis muul ajal ei saa, hea küll!

Ootasin 22.30ni, aga kedagi ei tulnudki. Ja rohkem huvilisi ka mitte. Oli vist liiga odav. Ajaleht on täis kõrgema ja madalama hinnaga igasugust erinevat mööblikraami. Tundub aga, et ostjaid ei jagu, kõigil on lihtsam IKEAst minna endale jälle uus osta. Või on asi selles hullus talves, mis siia kohale jõudis, et keegi enam isegi tasuta kraami ei taha? Huvitav on see, et kui ise kolimise ajal otsisin ajalehest sobivat köögimööblit, sain igalt kuulutajalt vastuseks, et "juba läinud". Järelikult on asi selles lumes. Olid ajad, kui ootasime lastega pikisilmi ilusat valget lund. Nüüd aga sajab juba nädal aega iga päev ja linnavurledena eelistaks, kui see jama juba lõppeks! Kuiv ja soe kesklinnatalv sobib meile ikka palju paremini...

Aga mis siis teha mööbliga? Ma ei julge Statsmission'i poodigi minna pakkuma sellises ühiskonnas. Sellist head diili, nagu eelmine üürnik tegi, ei õnnestu mul isegi unes järgi teha :)

Kevade poole

Rahvakalendri kohaselt on taliharjapäev see tähtis punkt, kus päev murrab talve selgroo ja nüüd läheb elu aina kevade poole :)  Noh, sel aastal meil siin on küll vist vastupidi, see õige tali alles hakkab tulema, Eelmisel aastal oli meil terve talve ilm hästi soe ja kuiv, kesklinnas elades jäi tihti tunne, et milleks neid talveriideid veel vaja on. Kui tuli tahtmine suusatama minna, pidime selleks Norra piirini sõitma enne, kui esimest lumekuhja nägime metsa all.

Sel talvel ma ei hakanud üldse pead murdmagi põhjalikuma talvevarustuse hankimisega, arvasin, et neil kahel päeval, kui Stockholmis talv on, saame eelmise aasta varustusega kenasti hakkama. Selleks, et elu liiga üksluine ei tunduks, saabus nüüd lõpuks meilegi siia kesklinna aga tali ja iga päev on eri nägu. Ühel päeval sajab vihma, järgmisel paistab päike, siis jälle sadamed. Ja nii varieerub kergest seenevihmast ilusate laiade lumehelvesteni, koos kogu vahepealse võimaliku ja võimatu spektrumiga. Igav ei hakka!

Loodus on muidugi imeilus ka siis, kui valede jalanõudega saavad varbad momentaalselt märjaks ja teed on ütlemata libedad.

Kolimise kasulikkusest

Mäletan, et kui ma väike olin, siis tundus mulle elu hirmus üksluine, sest me ei kolinud absoluutselt! Tegelikult olid mu vanemad lastega muidugi kolinud küll, aga mina polnud selleks hetkeks veel väga teadlik maailma asjadest ja kõik mälestused olid seotud ikkagi ainult ühes majas elamisest. Lubasin endale tollal, et kui mina suureks kasvan, siis kolin niipalju, kui ise tahan! Noh, rääkimata sellistest olulistest detailidest, nagu lubadus kindlasti elada rõduga korteris ja trepiga majas, sest need tundusid väga lahedad. Teistel klassikaaslastel ju olid need..

Kui vahekokkuvõtteid peaks tegema, siis võib öelda, et selle plaani olen tänaseks küll mitmekordselt täitnud ja ületanudki! Kolimisega tegin esimesi arglikke sammu juba gümnaasiumis õppides ja sealt edasi on seda küll vist järjest tihemini juhtunud. Katsetatud sai kõike - kõigepealt 2 ööd peretuttava elutoas Mustamäel, mille kohta tundsin, et see pole ikka päris see mida ma omapead elamise all mõtlesin.

Teine katse oli edukam, terve õppeaasta elasin omaette ühikakorteris. See oli üks värvikas kant, pool maja oli korralike korterite päralt ja teine pool mitte nii edumeelse kontingendi päralt. Ükskord koolist tulles näiteks tegeles kiirabi trepikojas teadvusetu meesterahvaga ja koju saamiseks pidin temast põhimõtteliselt üle astuma. Peale seda, kui korteris kutsumata külalised käisid ja minu ainsa varanatukese, sangaga muusikakeskuse :) kaasa viisid, tundus, et see pole ka see päris kodu.

Kolmanda läbikukkunud katse tegin ülikooli esimesel kursusel, kui küsisin ühiselamu majandusjuhilt endale toa. Esimesel päeval käisin tutvusin siis entusiastlikult oma toa ja uue toakaaslasega. Too aga oli juba 3. kursusel ja konkreetse arvamusega, et minusugune rebane sinna tuppa oodatud ei ole, eriti nendel öödel, kui ta koos oma boyfriend'iga seal plaanib olla. Neid öid, kui ei plaani, ei pidanud ette tulema. Vaatasin üle ka ühikaköögi ja pesuruumid ning läksin teatasin siis ühikatubade administraatorile, et selgus, et ma ei vajagi üldse ühikatuba. Too toakaaslane ei tundunud eriline Sõprade fänn olevat,..

Neljanda katsena õnnestus mul mingi ime läbi saada lausa 2-toaline rõduga (!) korter ülikooli pereühiselamus! See oli üks huvitav aeg, sain esmakordselt tõelise oma kodu tunde ja leidsin uusi sõpru, kellest said head kaaslased mitmeks aastaks. Kahjuks ühiselamus elamisel olid oma varjuküljed, eriti need prussakad, kes minu esimeses tõelises üürikorteris käitusid nagu kährikud Mägra maja laulus, nii et sellestki kodust sai paari aastaga minevik.

Ja siis tulid viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas kodu... Oli rõdusid ja oli treppe, oli aed ja oli oi kui palju tööd, vaeva, higi, pisaraid, rõõme, seiklusi, külalisi ja nalja. Kümnenda kolimise juures tunnen ennast juba täieliku profina asjade sorteerimises, pakkimises, laiali jaotamises, ära andmises, minema viskamises ja välja vahetamises. Kolimine on iga kord nagu uus algus ja puhta lehe keeramine. Igasugust üleliigset kraami ei ole kellelgi ju tahtmist kaasa kolida ja nii võiks uude koju jõuda alati just see, mis kõige südamelähedasem ja sobilikum sellesse eluetappi.

Küll aga on iga koduga kaasa tulnud midagi omapärast. Näiteks maamajast Mustamäe korterisse kolides avastasin, et trummikomplekti ei saagi kaasa võtta! Viimati kolides aga oli eelmine elanik lahkesti kõik oma veiniklaasid ja kogu baasikapi sisu minule jätnud. Kahjuks ei tulnud ta ilmselt selle pealegi, et järgmine elanik äkki alkoholi ei joo ja kogu see hinnaline kraam on nüüd kuidagi kodutu. Kõige rohkem kahju on mul vist raamatutest, millest oleme välja kasvanud ja millele alati ei jõuagi seda õiget uut kodu otsida. Kõige suurem rõõm on aga kõige selle mõttetu nodi ära viskamisest, mis liigitub sinna "võidab see, kel surres rohkem asju"-kategooriasse. Sest noh, mida vähem õnnestub asju alles hoida, seda lihtsam on järgmistele seiklustele vastu minna :)