Kuidas saada miljonäriks

Küllap enamus Eestist eemal elavatest rahvuskaaslastest teavad seda, kuidas vahel tuleb hirmus isu mõne asja järele, mida vaid sünnimaal saada on. Kuidas head sõbrad ja sugulased aegajalt pakke saadavad ja enne külla tulekut ikka küsivad, et "millest te siis kõige rohkem puudust tunnete?". Enamasti on küllatulijatel ikka kostiks Eesti komme, jooke, leiba, lugemismaterjali või muud harjumuspärast kaasas. Internetifoorumitestki meenutatakse mõnuga väga erinevaid asju, millest puudust tuntakse.

Mõni asi, millest puudust tuntakse, on õige lihtne, a´la lapsepõlves söödud mannavaht ja pelmeenid, mida on alati võimalik ka ise teha või uuel kodumaal rahvuslikest poodidest leida. Tean, et Stockholmiski asub palju Poola ja Vene poode, kust paljud käivad meelepäraseid "kodumaa-hõngulisi delikatesse" hankimas. Üsna meie lähedal pidavat olema ka "3 venna" pood, kus siis balti riikide kaup müügil.

Tuleb tunnistada, et mina ise eriti paljust pole puudust tundnud. Vaid esimesed kuud olid eriti rasked, kui keeleoskus veel puudus ja kogu kohalik toidukaup oli nii võõras. Lapsed on küll aegajalt avastanud, et "küll tahaks Eesti viinereid, kohukesi ja pelmeene", aga üldiselt jaksame ikka järgmise Eestisse-sõiduni oma isudega oodata, ja kui väga häda käes, võiks vabalt (natuke tervislikumaid ;)) kohukesi isegi kodus teha. Ainuke asi, millele võrdväärset alternatiivi siin polegi leidnud, on pikaaegne lemmik Rukkipala leib, ja tuleb tunnistada, et seetõttu ma siin leiba enam ei söögi, kui just endal leiva küpsetamise isu ei tule :)

Üks asi on aga, millele me kõik ühehäälselt alla kirjutasime ja tõesti siin puudust tunneme, on - hoidke nüüd piip ja prillid (ja ärge naerge midagi!) - vutimunad! Jah, nii naljakas, kui see ka pole, aga vutimunad olid meie tõelised lemmikud Eestis elades ja neid sõid kõik pereliikmed rohkem, kui koju tuua raatsisime, igal moel valmistatuna. Nii nii head!

Pilt netist, no kas nad pole nunnud!

Üheski tavapäraselt külastatavas toidupoes ei olnud ma neid siin kohanud. Ühel ilusal päeval, kui vutimuna-isu oli eriliselt vastupandamatu, hakkasin otsima, kust ma neid ikkagi saaks? Suur oli minu üllatus... Leidsin kõigest mõned üksikud lehed, kust saab aimu, kus Rootsis üldse vutimune "toodetakse" ja mis hinnaga neid müüakse. Et siis - kõige kättesaadavam variant tundus tellida vutimune koju postiga - imetabase hinnaga 10SEK'i muna :)  Kui see kallis tundub, siis alternatiivina võid osta ka paketi "3 vutikana + 1 kukk" hinnaga 1000SEKi ja lasta neil muneda nii palju, kui jaksavad, kodustes tingimustes ;)
Natuke veel surfates selgus, et leiaks ka 6SEK'i hinnaga mune, kui neid osta vähemalt 3120tk aastas (ehk 60 tk nädalas) või 4SEKi tükk, kui neid osta ca 20000 tk aastas. Veel põnevam pakkumine oli tellida vutimune postiga Põhja-Rootsist, 96tk kastis ja siis oli hinnaks juba eriliselt soodne 3.50SEKi tükk :)

Tjah... Mõni ime siis, et viimati Eestist tulles oli äraantava lennupagasi sisuks nii mõnigi vutimunakarp, kuna sealsest kaubandusest õnnestub Eesti (ja Läti) vuttide mune ca 1SEK tükihinnaga soetada! Tegime lastega kiire arvutuse, et kui me ise vutte kasvataks ja kah neid 10SEKi tükk siin gurmaanidest stockholmlastele müüma hakkaks, saaks me küll kiirelt miljonäriks ja võiks peagi rahas supelda. Meil ei oleks ka midagi vajadusel munade huvilistele postiga saatmise vastu :))

Oeh, kõige selle munajutu tulemusel käisin Järveotsa kodulehel nende hirrrmus isuäratavaid tooteid vesistamas ja tuvastasin, et mai alguses toimub neil seal lausa eluslindude müük! Nagu rusikas silmaauku meie imelise äriidee kiire stardi andmiseks. Kahjuks ei suutnud me omavahel veel kokkuleppele jõuda, kelle tuppa me vutid elama paneme. Alternatiivina võiks muidugi ju ka mõnele lähedalasuvale imelisele saarekesele vutifarmi asutada, kas pole?