Rootslased on üleüldiselt tuntud oma rohelise mõtteviisi ja prügi sorteerimise propageerimise poolest. Kui ma siia riiki kolisin, siis pidin muidugi kohe ära õppima, et iga elumaja juurde kuulub üldiselt ka prügisorteerimisruum, kus tuleb väga hoolsalt jälgida, mis kuhu läheb.
Eraldi kogutakse siis ajalehed/ajakirjad/reklaambrošüürid, teise kasti papp-pakendid, kolmandasse paberist toidupakendid, neljandasse plastikust toidupakendid, viiendasse patareid, kuuendasse tavalised lambipirnid, seitsmendasse "säästu"lambipirnid, kaheksandasse hele klaas, üheksandasse tume klaas, kümnendasse läheb "majapidamisprügi", üheteistkümnendasse... noh, you get the point.
Minu suureks üllatuseks biojäätmete kogumiskasti meie majas siiski ei olnud, milline tagurlik kesklinnamaja :) Lisaks on siis üle linna ohtralt jäätmekogumispunkte, taarakogumispunkte ja kõiki neid heleda klaasi/tumeda klaasi/patareide/jne spetsiaalseid kaste leiab tihti ka igal tänavanurgal. Isegi Kuninglikul Djurgårdenil pidin neist pilti tegema, kuigi noh - kes siis ei tuleks tavapärasele looduslikule jalutuskäigule, hulk vanu patareisid tagataskus. Ja 10-kilomeetrise jalutusringi puhul võib vabalt neid patareisid vahepeal ju tagataskusse juurde tekkida... Kusjuures tavaprügi jaoks väikest prügikasti samas ei leia sugugi mitte iga pargipingi ja piknikuplatsi juurest, nii et maha visatud piknikujääke võib sellegipoolest siit ja sealt leida :(
Samas on mulle jäänud mulje, et päris mingit ühtset regulatsiooni siiski ette nähtud ei ole selle kohta, et mis kogumiskastid peavad ühe elumaja juures olemas olema. Nimelt kolisime hiljuti uude elamisse, ja siin on olemas vaid tavaprügi, klaasi ja ajalehtede kogumiskastid. Kõik muu, nagu ka mööbel jms jäätmed suunatakse ise mujale ära viima.
Rohelist mõtteviisi ja jäätmesorteerimist juurutatakse aga maast ja madalast, prügisorteerimist peetakse uhkuse asjaks. Näiteks 4. klasside vahel toimub igal aastal riiklik Patareijaht, mille käigus siis kõik lapsed otsivad kokku kõikvõimalikud patareid ja viivad need kohalikku Clas Ohlssoni kauplusesse. Patareid kaalutakse ära, ja kõige rohkem patareisid kogunud klassi lapsed saavad igaüks auhinnaks iPadi! Lapsed on selle üle väga hasartis, noh, et 2 kärbest ühe hoobiga või nii.
Ka meie peres on hetkel just üks neljandik, kes tuli ühel hallivõitu veebruaripäeval koju plaaniga võimalikult palju patareisid koguda. Küll tal oli siis kahju, et meie uues majas prügisorteerimisruumis patareide kogumiskasti ei ole ;) Paari päeva mõtlemise järel aga otsustasime õnne proovida oma "kogumiskastiga". Minu soovitus "paneme kasti patareide sildiga" sai kohe mitu kraadi vingem - ilmselgelt on ju sellise kasti omanik üks heasüdamlik noor inimene! Sildil siis lapsekeelne "Ole lahke ja pane kõik oma vanad patareid siia!"
Ausalt öeldes olin ma ise natuke skeptiline selle idee tasuvuses. Nimelt meie uues linnaosas tunduvad elanikud olevat hoopis teistsugused, kui me seni harjunud. Eelmises majas teretasid kõik üksteist sõbralikult, naeratasid, ja rääkisid kasvõi liftis kohtudes juttu. Nii näiteks teadsin juba nädal peale majja kolimist, et minust 2 korrust kõrgemal elav härrasmees käib igal suvel Kuressaares oma suvemajas puhkamas. Alguses oli selline pidev small talk küll eestlasele harjumatu, kuid hakkas mulle väga ruttu meeldima! Isegi kohalikus toidupoes apelsine valides võis vabalt juhtuda, et vanem härrasmees sõbralikult küsis, kas need minu arvates ka magusad on ja kas tasub proovida. Muidugi tasub! :)
Uues elukohas aga kogesin esimest korda Rootsis elamise aja jooksul seda, et inimesed kõnnivad üksteisest mööda nagu ei näekski üksteist! Esimese kuu jooksul kogesin täpselt kahte positiivset olukorda. Esimesel korral ütles üks 3a tumedanahaline tüdruk kõlaval häälel "Nägemist", kui me liftist väljusime, mille peale mina lausa võpatasin, sest olin siinse maja elanikud mõttes sõbralikkuse ja viisakuse kategooriatest "maha kandnud". Teine kord oli mitu nädalat hiljem ühiskondliku pesuruumi ukse taga, kus heledapäine tütarlaps sõbralikult teretas, kuna taipas, et mina olingi see, kellega ta oma pesu pesemise aega jagas. Kõigil ülejäänutel kordadel kõnnivad siinsed inimesed Sinust kui nähtamatust mööda ka siis, kui ise neile naeratad ja harjumuspäraselt "Hej!" ütled..
Huvitaval kombel aga suudeti veelkord mind positiivselt üllatada! Olin mõttes juba kohalikud maha kandnud, et ega siin rootsi-pärast sõbralikku suhtumist rohkem leiagi vast. Aga võta näpust! Juba järgmisel hommikul oli keegi tore inimene eelmisel õhtul jäetud kastikesse pannud lapsele hulga patareisid ja boonusena südamliku sildikese (loe: "Edu projektiga!") ka!
Tegi tuju heaks küll :)
Muide, veel laupäeval tundus mulle, et asi siin on päris lootusetu, väljas on hall, tohutult tuuline ja külm, nagu tõeline jaanuar Stockholmis, nii et ega see kevad sel aastal vist tulegi. Pühapäeval aga oli meil siiski juba esimene soe ja päikeseline ilm, mida tähistasime päeval väljas grillimisega ja õhtul korraliku palavikuga. Kevad nimelt on siiski väga visa tulema, tänagi on väljas petlikult rõõmus päike koos korraliku vinge tuule ja vaevu 6-10C soojaga.. Oi, kuidas tahaks juba talvevatid nurka visata!
No comments:
Post a Comment