Loomulikult on igal süsteemil omad eelised ja puudused. Hindan kõrgelt Eesti koolilaste õpitulemusi maailmamastaabis, näiteks palju kiidetud PISA testi tulemustes. Samas individuaalsel tasandil ei ole asi sugugi nii roosiline, individuaalsest suhtumisest on asi õppetöös kaugel, kõik lapsed peavad vastama täpselt samale standardile ja kõigile kehtivad samad nõuded igas aines, hoolimata eeldustest, võimekusest, huvidest jms. Ka lapsekesksest lähenemisest õppetöös võib enamasti vaid unistada kahjuks. Sellisel süsteemil on paraku oma ohvrid, mis meie pere jaoks osutusid igatahes vastuvõetamatuteks.
Üheks heaks küljeks on muidugi see, et lapsevanema soovil on Eestis täielikult lubatud koduõpe põhikooli astmes, ja kui lapsevanemal tahtmist ning võimalusi, on selline individuaalne ja just lapsele ning perele sobiv õppemeetod võimalik täitsa kasutusele võtta. Meie seda omal ajal ühe õppeaasta jooksul ka praktiseerisime ja mälestused on vaid positiivsed! Laste õppimiskiirus, õpihuvi ja võimekus näitasid ennast täiesti uuest küljest, samuti jäi lastele tohutult aega tegeleda just sellega, mis igaühe eripäradele ja huvidele kõige rohkem vastas. Peaasi, et peres on olemas see lapsevanem või tugiisik, kes koduõpet korraldada saab.
Viimased 2 õppeaastat oleme aga viibinud hoopis Rootsi koolisüsteemis ja tuleb tunnistada, et siin jätkub mul kiidusõnu hoopis rohkem. Vägagi lapsekeskne, hooliv, võrdõiguslik ja avatud suhtumisega süsteem. Lapsele jäetakse väga palju vabadust, valikuvõimalust ja samas ka vastutust ise õppida. Piitsa meetodit ei harrastata ja õppimisrõõm ise ongi peamiseks präänikuks. Faktide tuupimise asemel õpitakse läbi loovuse, kogemuse, koostöö ja praktilise töö, jättes sisse ka tugeva individuaalsuse noodi. Lisaks on väga suur rõhk just üksteisega ja erinevustega arvestamisel. Noh, näiteks on igal klassil oma sõprusklass koolis, et tuua üksteisele lähemale muidu eraldi olevaid suuri ja väikesi. Näiteks on üks päev nädalas nö mängupäev, kus 1. ja 4. klassi lapsed saavad kooliõuel kokku ja mängivad kõike koos, üksteisega arvestades. Igal pisikesel on oma "suur sõber", kes talle toeks, nõuandjaks ja julgustuseks. Suur rõhk on laste füüsilise liikumisvajaduse rahuldamisel, koolipäeva jooksul on alati 1-2 pikemat vahetundi, sealjuures ühe pika vahetunni veedavad lapsed alati kooliõuel värskes õhus. Ülisuper!
No näiteks see talispordipäev, mis mind kirjutama ajendaski. Ühel ilusal veebruarikuisel talvepäeval saadeti kogu põhikool spordipäeva pidama, koolist välja. Algkooli lastele oli spordipäeva tegevusteks spordimängud + kelgutamine. Spordimänge korraldavad pisikestele aga 8. ja 9. klassi lapsed. Põhikooli lastele antakse aga võimalus igal ühel just endale sobivaim ja meeldivaim spordiala või tegevus spordipäevaks valida. Selleks võib siis olla kelgutamine, uisutamine, murdmaasuusatamine, mäesuusatamine, lumelauasõit või hoopis lihtsalt jalutamine+orienteerumine. Spordipäeva tegevused on jagatud kahte ossa, vahepeal on ka lõunapaus, kus lastel on võimalik süüa, vorste grillida, sooja teed/kakaod juua ja jalga puhata. Spordipäeva eesmärgiks on võimaldada kõigil lastel end neile sobival füüsilisel moel proovile panna, mitte moodustada 10l alal pingerida, "kes käsu peale kõige kõrgemale ja kaugemale hüppab". Igasugune laste võimekuse põhine pingeridade koostamine on siin täiesti vastuvõetamatu ja see ongi minu meelest üks suuremaid plusse - lastes ei teki stressi, et kogu aeg kellegagi võrreldakse või kellestki parem/halvem ollakse, vaid kõigil on võimalus just iseend võimetekohaselt proovile panna ja viljeleda seda, mis kõige sobivam, enda taktis edasi püüelda ja areneda.
Loomulikult on sellisel vaba õhkkonnaga koolisüsteemil oma varjuküljed, näiteks on võimalik vägagi laisk olla ja õppimist mitte eriti tõsiselt võtta. Seda näitavad ka madalamad tulemused teiste maadega võrreldes. Siin jääb muidugi suur vastutus ka lapsevanematele, kelle ülesandeks on siis lapsi ka kodus suunata, mitte eeldada, et kogu töö koolis ära tehakse. Tundide viisi kodutööde tegemist aga ei ole, kunagi ei koormata lapsi üle näiteks10 kontrolltööga ühes päevas. Ka nädalavahetused jäetakse puhkamiseks. Laste kooliaastate jooksul olen õppinud tohutult hindama seda stressivabadust ja inimlikkust, mida siinne süsteem pakub.
No comments:
Post a Comment