Keep calm

But DON'T forget to ...

.. if you plan to shout it out loud :)

Much sad

Forever alone.

Thanks much.

Barksdale says

 “If we have data, let’s look at data. If all we have are opinions, let’s go with mine.”

.

“One good test is worth a thousand expert opinions.”

Blondid hetked

Küllap paljud väliseestlased teavad seda eriliselt põnevat tunnet, kui oma tavapärases "välismaises" keskkonnas ühtäkki midagi tuttavlikult eestipärast märkavad - olgu selleks siis kuuldud eesti keelne jutt, Eesti registreerimismärgiga auto, lipuke, meene, poes müüdav shokolaad või vahel ka lihtsalt selline väga "eestipärane" olek või aktsent, mis paneb kangesti tahtma küsida, ega juhuslikult eestlasega tegu ole.

Kaugemates maades seda ei juhtu ilmselt nii tihti, Soomes võib see (arvestades kohalike eestlaste kontsentratsiooni) vast suhteliselt külmaks juba jätta, aga Stockholmis on minu meelest selline "Eesti märkide" kohtamine endiselt piisavalt harv, et parajalt elevile ajada :)

Stockholmis juhtusin kolima just põhilisele kruiisiturismi marsruudile - teel sadamast peamiste vaatamisväärsuste ja shoppingukeskuseni. Seetõttu kippusin jalutamas või kodupoes käies ka ilma erilist tähelepanu pööramata kiiresti rahvuskaaslasi märkama. Et aga  enamus turistid pigem vaid päevakruiisil käivad, siis oluliselt enam pakub põnevust just linnas liikuvate Eesti numbriga autode märkamine. Enamasti hüüab keegi peres kohe spontaanselt, et "näe, eestlased! nii äge!"

Loogiliselt arutledes ma tõesti ei tea, mis selles 5-sekundilises hetkes nii ägedat on, aga see äratundmisrõõmu väljendamine käib automaatselt Nii põnev ju mõelda, et kas tegu kohalike eestlastega, pikemal läbisõidul olevate turistide, või ehk kohalikele külla tulnud sugulastega. Isegi ju ootame alati suure rõõmuga sugulasi, sõpru ja tuttavaid Eestist külla.

Ja kujutage siis ette seda emotsiooni, kui ootamatult satudki Eestisse! Nii tuli meilgi mõni nädal tagasi ette võtta kiirvisiit Tallinna. Lennupiletid hangitud, kotid pakitud ja sugulased kõik teavitatud, mis saaks valesti minna! Kõik algas sellest, kui parkisime auto ettenägelikult Arlandale ja kõigest paari tunniga olimegi Tallinna kesklinnas, jätmata meile aega eriliselt "aklimatiseerumiseks". Kogu tee lennujaamast läbi linna asju ajades ja sugulasi külastades pidin ennast tagasi hoidma, et mitte keset vestlust järjekordselt hüüatada "näe, Eesti numbriga auto!" Tuleb tunnistada, et sellest oluliselt kergemini suutsin harjuda mõttega, et "isssake, kõik on eestikeelne! Kui lihtne siin ikka on kõigest aru saada!" Sest kõik ongi eestikeelne!

Vaevalt 24h hiljem taas lennujaamas, koduteel. Leian vaevata oma värava kirjaga "Stockholm Bromma"  ja istun ootama. Kirjade järgi lubatakse lennukile 45 minuti pärast, nii et on paras aeg viimased kõned teha, lõpuks üks hiline lõunasöök süüa ja kodumaiste suveniiride ja muu tarvilise varud täita. Kui lennukile lubatu tähtajast juba 5 minutit möödunud, kurdan pettunult viimasel telefonikõnel, et "näe, ammu peaks juba peale lubatama, istun siin Stockholm/Bromma lennu väravas, ja EI MIDAGI! See peaks 55 minuti pärast juba Brommal maanduma, ei tea, kas... oot... BROMMAL?!" Aga mul on auto ju ... Arlandal?!

Kui kogu seda suursugust 12-pealist reisijaskonda bussiga lennukile sõidutati, ei suutnud enamus meist naeru pidada. Pika lennukiterivi lõpust osutus meile valituks muidugi pisike "metsavaht", ainuke veel väiksem lennuk selles rivis oleks olnud kahekohaline. Kange tahtmine oli piloodilt küsida, kas ta seda pisikest otsa Brommalt Arlandale ka ühe soojaga ära ei viitsiks teha ühe blondi heaks - kui nagunii EA sellist private jet teenust pakub.

Tjah, hea, et Stockholm ikka nii koduselt väike on, et ka kõige blondiinimal hetkel soetatud lennupiletite puhul ei ole reis ühest lennujaamast teise mingi eriliselt hull logistiline mõistatus. Nimelt on Arlanda ja Bromma vahele käima pandud spetsiaalne Flygbuss. Kuna takso hind on üsna soolane ja busside ning metrooga liiklemine kaugematele külalistele korralik mõistatus, siis üksinda reisides tasub enamasti nende Flygbuss'ide kasutamine oma parima hinna-mugavuse suhte juures kindlasti ära. Marsruute on neil muidugi mitu, nii et ses osas tasub tähelepanelik olla. Kesklinna, shoppama ja teistesse ilustesse linnaosadesse saab ka nende bussidega.

Bussijuht ei suutnud muidugi sõbralikult märkimata jätta, et "noh, tulete lennujaamast ja tahate teise lennujaama?" ja minu seiklusest kuuldes teatas, et ma pole sugugi esimene, kes kogemata ostab pileti valesse lennujaama :D 
Hea, et riik õige oli!

Kuidas saada miljonäriks

Küllap enamus Eestist eemal elavatest rahvuskaaslastest teavad seda, kuidas vahel tuleb hirmus isu mõne asja järele, mida vaid sünnimaal saada on. Kuidas head sõbrad ja sugulased aegajalt pakke saadavad ja enne külla tulekut ikka küsivad, et "millest te siis kõige rohkem puudust tunnete?". Enamasti on küllatulijatel ikka kostiks Eesti komme, jooke, leiba, lugemismaterjali või muud harjumuspärast kaasas. Internetifoorumitestki meenutatakse mõnuga väga erinevaid asju, millest puudust tuntakse.

Mõni asi, millest puudust tuntakse, on õige lihtne, a´la lapsepõlves söödud mannavaht ja pelmeenid, mida on alati võimalik ka ise teha või uuel kodumaal rahvuslikest poodidest leida. Tean, et Stockholmiski asub palju Poola ja Vene poode, kust paljud käivad meelepäraseid "kodumaa-hõngulisi delikatesse" hankimas. Üsna meie lähedal pidavat olema ka "3 venna" pood, kus siis balti riikide kaup müügil.

Tuleb tunnistada, et mina ise eriti paljust pole puudust tundnud. Vaid esimesed kuud olid eriti rasked, kui keeleoskus veel puudus ja kogu kohalik toidukaup oli nii võõras. Lapsed on küll aegajalt avastanud, et "küll tahaks Eesti viinereid, kohukesi ja pelmeene", aga üldiselt jaksame ikka järgmise Eestisse-sõiduni oma isudega oodata, ja kui väga häda käes, võiks vabalt (natuke tervislikumaid ;)) kohukesi isegi kodus teha. Ainuke asi, millele võrdväärset alternatiivi siin polegi leidnud, on pikaaegne lemmik Rukkipala leib, ja tuleb tunnistada, et seetõttu ma siin leiba enam ei söögi, kui just endal leiva küpsetamise isu ei tule :)

Üks asi on aga, millele me kõik ühehäälselt alla kirjutasime ja tõesti siin puudust tunneme, on - hoidke nüüd piip ja prillid (ja ärge naerge midagi!) - vutimunad! Jah, nii naljakas, kui see ka pole, aga vutimunad olid meie tõelised lemmikud Eestis elades ja neid sõid kõik pereliikmed rohkem, kui koju tuua raatsisime, igal moel valmistatuna. Nii nii head!

Pilt netist, no kas nad pole nunnud!

Üheski tavapäraselt külastatavas toidupoes ei olnud ma neid siin kohanud. Ühel ilusal päeval, kui vutimuna-isu oli eriliselt vastupandamatu, hakkasin otsima, kust ma neid ikkagi saaks? Suur oli minu üllatus... Leidsin kõigest mõned üksikud lehed, kust saab aimu, kus Rootsis üldse vutimune "toodetakse" ja mis hinnaga neid müüakse. Et siis - kõige kättesaadavam variant tundus tellida vutimune koju postiga - imetabase hinnaga 10SEK'i muna :)  Kui see kallis tundub, siis alternatiivina võid osta ka paketi "3 vutikana + 1 kukk" hinnaga 1000SEKi ja lasta neil muneda nii palju, kui jaksavad, kodustes tingimustes ;)
Natuke veel surfates selgus, et leiaks ka 6SEK'i hinnaga mune, kui neid osta vähemalt 3120tk aastas (ehk 60 tk nädalas) või 4SEKi tükk, kui neid osta ca 20000 tk aastas. Veel põnevam pakkumine oli tellida vutimune postiga Põhja-Rootsist, 96tk kastis ja siis oli hinnaks juba eriliselt soodne 3.50SEKi tükk :)

Tjah... Mõni ime siis, et viimati Eestist tulles oli äraantava lennupagasi sisuks nii mõnigi vutimunakarp, kuna sealsest kaubandusest õnnestub Eesti (ja Läti) vuttide mune ca 1SEK tükihinnaga soetada! Tegime lastega kiire arvutuse, et kui me ise vutte kasvataks ja kah neid 10SEKi tükk siin gurmaanidest stockholmlastele müüma hakkaks, saaks me küll kiirelt miljonäriks ja võiks peagi rahas supelda. Meil ei oleks ka midagi vajadusel munade huvilistele postiga saatmise vastu :))

Oeh, kõige selle munajutu tulemusel käisin Järveotsa kodulehel nende hirrrmus isuäratavaid tooteid vesistamas ja tuvastasin, et mai alguses toimub neil seal lausa eluslindude müük! Nagu rusikas silmaauku meie imelise äriidee kiire stardi andmiseks. Kahjuks ei suutnud me omavahel veel kokkuleppele jõuda, kelle tuppa me vutid elama paneme. Alternatiivina võiks muidugi ju ka mõnele lähedalasuvale imelisele saarekesele vutifarmi asutada, kas pole?

Kevadpuhkus!

Hurraa, käes on koolivaheaeg, puhkus ja Ülestõusmispühad! Nii tore on see, et rootslastel on aasta esimeses pooles (täpsemalt kuni jaanipäevani) päris mitu riiklikut püha ehk puhkepäeva. Väga tore on see, et lisaks reedesele vabale päevale pikendatakse siin pühade nädalavahetus mõne püha puhul veel esmaspäevalegi, komme, mis mul seni pigem brittide bank holiday puhul tavapärane tundus. 

Eriti tore on aga muidugi see, et minu tööandja peab mõnda neist pühadest niivõrd oluliseks, et on otsustanud neid pühasid oma töötajate jaoks veelgi pikendada, andes vabaks ka pühadereedele eelneva neljapäeva! 

Mina ei ole muidugi sugugi mitte tänamatu töötaja ja seetõttu üritan neid puhkepäevi kõrgelt hinnata. Kuna ülejäänud maailm meil neljapäeval siiski veel töötas ja seetõttu tuli endalgi natuke tööd teha, luban selle patu kompenseerida teisipäevase päeva vabaks võtmisega! :) Nii et kokkuvõttes on mul nüüd järjest kuus vaba päeva, ja lastel vabu päevi lausa kümme!

Aga et siis mida selle ajaga peale hakata? Päris ausalt öeldes igatseme kõige rohkem õue, värskesse loodusesse grillima ja möllama. Noh, kõik on teostatav, aga tuleb tunnistada, et kuigi tuppa paistev päike on väga kutsuvalt mõnus ja soe, siis tegelikkuses on õues tegelikult täiesti külm :( 

Nagu näete, siis midagi positiivset niipea tulemas ei ole :( Öösel külmetab, ja isegi kui päeval päike nina pilvede vahelt välja pistab, on õues ikkagi üsna hall ja külm. Olgem ausad, eile hommikul sadas pisut hilinenud aprillinalja näol veel lund! Kaua võib?

Kuna aga pühade puhul otsustasime ette võtta ka lühikese reisi Tallinnasse sõpru-sugulasi üle vaatama, tuleb tunnistada, et ilmataadi suhtumine küll väga kutsuv pole! Parema meelega plaanime mõne soojema piirkonna reisi järgmiseks...

Et pühademeeleolu aga välisest temperatuurist hoolimata kõrgel hoida, veedame tänase päeva munadepühadele kohaselt rõõmsates värvides ja mõnusate tegevuste keskel!

Ja muidugi soovime kauneid, rahulikke ja mõnusaid pühi ka kõigile teistele! Sombusesse Tallinnasse aga plaanime endale piisavalt mõnusad (tubased) tegevused, kus külm kindlasti ei hakka :))

Nüüd aga järgmise nädala pidu korraldama!

Maailma parim šokolaadikook!

Ma ei ole kunagi küpsetamisega eriline sõber olnud, sest mul lihtsalt ei õnnestu traditsioonilised küpsetised. No näiteks kaneelirullid - täiesti võimatu! Olen proovinud terve hulga erinevaid retsepte, mille kohta autorid kiidavad, et jäävad imelised, head ja mõnusad. 

Minu täpselt retsepti järgi tehtud küpsetamistöö tulemuseks on aga sellegipoolest alati olnud kõigest mingid kuivad plönnid, mis vaid hambaid lõhuvad ja väga kuivad ning kõvad jäävad :( 

Loomulikult tuleb siinkohal tunnistada, et ma olen ka väga pirtsakas igasuguste küpsetiste suhtes - need peavad olema tõesti maitsvad ja mahlakad, kuid mitte mingil juhul liiga magusad, lääged, kuivad, kreemised jne, et mulle maitseda. No ühesõnaga - latt on kõrgel :)) 

Ometi olen ma saanud imelisi isetehtud kaneelirulle,  šokolaadikringleid, porgandikooke ja kõike muud head. Katsetustega alustasin juba päris pubekana, sest kodus oli meil küpsetamine ikka popp ja ise veetsin puberteediaastad "Vilma" tordipulbrist tortide meisterdamisele. Õnneks mu paps, kellel enda väitel magusahammast üldse pole, sõi need enamasti nurisemata ära ka :)) Hilisematel aastatel olen enda tehtu tihti pidanud lihtsalt ära viskama, sest koera ei pea ja paps elab ka liiga kaugel ;) 

Aga igasugustes foorumites ja blogides mõnusaid kookide pilte nähes on suu nii hirmsasti vett jooksnud, et otsustasin jällegi katsetada. Nüüdseks oleme noorte kodukokkadega seda kooki teinud juba päris mitu korda ja ausalt - paremat asja on võimatu välja mõelda! See kook on lihtsalt NII maitsev, lihtne ja lollikindel, et võitis kohe esimesel katsetusel autiitli meie kodus. 

Nii et kui käes on pühade-eelne "reede" õhtu, siis on kindlasti olemas kõik põhjused, et jälle üks mõnus soe šokolaadikook valmis visata. Koostisosasid on põhimõtteliselt kolm, valmistamine võtab aega 10 minutit, küpsetamine käib kiirelt, ja maitseb imeliselt nii kohe soojalt süües kui ka järgmise päevani külmkapis hoides.

Kuigi olgem ausad, peame end ikka korralikult tagasi hoidma, et mitte kohe tervet kooki nahka pista ja midagi ka hommikusöögiks säilitada. Kook maitseb ühtviisi imeliselt nii lihtsalt koogina, maiasmokad võtavad kõrvale ka maasikaid, kirsse või vaarikaid ja vaniljejäätist, katta võib šokolaadi-, mandli- või kookoselaastudega. Mina näiteks jätan järgmisel korral lihtsalt pisikese osa taignast järgi ja katan küpsetatud koogi järelejäänud kreemi ning šokolaadilaastudega. 

Ühtlasi võin kinnitada, et kuna koogis  ei olegi mingit jahu, siis puudub isegi minusugusel amatööril igasugune oht valmistada kõva ja kuiva plönni. Ainuke "möödapaneku" oht selle koogi juures on see, et taigen on ülimaitsev ja väga lihtne oleks see lihtsalt ära limpsida enne, kui ahjugi jõuab :) Erinevaid retseptide variatsoone võib leida siit, siit ja siit :)

Kusjuures meie nõudepesumasin teeb selle töö rõõmuga ära, nii et me ei pea isegi tingima ;) Küll aga olen ma väga õnnelik terve portsu erinevate lõbusate kirjadega köögitarvikute üle, mis õnnestus koju soetada sellisest ütlemata mõnusast poest nagu Lagerhaus! Avastasin selle esimest korda ja pean ütlema, et olin väga rõõmsalt üllatunud vahelduse üle, mida selle kaupluse sortiment pakub Clas Ohlsoni, Hemtex'i, Ikea, Åhlens'i valikutele. Thumbs up!