Moodne meik

Mõni aeg tagasi avastasin, et ma ei saa üldse tööd teha! Natuke aega arvutiekraani põrnitsemist, ja silmad hakkasid valutama. Noh, puhkasin silma ja arvasin, et ju see kutsehaigus on. Aga siis hakkas tunduma, et asi ei parane ka siis, kui silmi puhata natuke. Üleüldse oli kange tahtmine kogu aeg silmi lihtsalt kinni hoida ja lihtsalt lebada, mis aga minu kohustuste ja tegemiste hulgaga kuidagi ei sobinud kahjuks.
Mul on varasemast juba päris mitu kogemust kohaliku esmaabi ja arstiabi osas, seetõttu olin väga ettevaatlik ja mõtlesin mitu korda järele, et mis see õige stsenaarium siis on silmamurede puhul.
Minu seekordseteks eeldusteks oli:
- teadmata hulk nädalaid/kuid seda arstiabi oodata ei saa ja
- kulud võiksid ikkagi mõistlikkuse piiresse jääda

Seetõttu helistasin siis seekord esmalt oma koduarsti (husläkarmottagning, nagu Eesti mõistes perearst) kliinikusse ja panin end järjekorda. Meie kliinik on nii peene süsteemiga, kus tuleb helistada vastuvõttu, telefonile vastab arvuti. Helistaja valib sobiva teeninduskeele (valikus on muidugi ainult rootsi ja inglise keel), valib kellaaja, millal soovib, et tagasi helistatakse, määrab ka telefoninumbri ja isikukoodi ja kinnitab viimast korda, et just need on kõik õiged andmed. Juhin tähelepanu, et kogu suhtlus käib arvutiga, meeldiv naisroboti hääl loeb ette kõik numbrid (ja automaatselt tuvastatud telefoninumbri). Väga mugav, mina vajutan aga nr 1 (ehk kinnitus) ja juba tunnikese pärast helistabki päris inimene mulle tagasi.

Üllataval kombel selgus, et koduarst siiski silmaarsti-teenust ei paku ja sel korral soovitati  minna silmamuret kurtma otse CityAkut'i ehk lähimasse esmaabipunkti, kus ka silmaarsti vastuvõtt olemas. CityAkut'i kodulehekülg hoiatas kindlasti ette helistama, igaks juhuks tegin ka seda ja sealt julgustati ikkagi otse kohale tulema. Kuigi veendunud jalakäijana oli väga raske seekord bussisõidu kasuks otsustada, selgus, et kiire kohale jõudmine on elavas järjekorras vastuvõtu puhul ikka väga mõistlik valik. Silmakliiniku vastuvõtuõde osutus aga väga toredaks, tegi esmased aparaaditestid ja arvutas kohe välja, et ega enne tundi aega arsti löögile nagunii ei pääse. Õnneks on kohe esmaabikliiniku kõrval EspressoHouse ja tunnikese ootamise nimel end Caramel Latte'ga lohutada tundus igati hea diil!
Vastuvõttev silmaarst osutus hästi toredaks ja põhjalikuks. Vaatas esialgu aparaadiga, siis arvas, et paneb silma natuke "selgindavaid" silmatilku ja vaatab uuesti. Silmapõletik oligi kohe tuvastatud, sain retsepti ja kodupoole minnes ma kohe tundsin selgelt, kuidas silma tilgutatud antibiootikum oma tööd teeb. Kodus peeglisse vaadates avastasin, et arstikülastuse hinna sees oli ka ereoranzi värviga silmameik! Noh, meil oli küll arstiga juttu, et ega ma liiga tihti mascara't ei kasuta, aga seda muljet küll ei jäänud, et arst seda viga kohe parandama otsustas hakata :)  Apteeker oli aga rootslaslikult delikaatne ega maininud minu moodsa väljanägemise kohta midagi, küllap on enamatki näinud.

Kogemus numbrites:
- 1h10min koduarsti kõnejärjekorras
- 2 minutit CityAkuten'i kõnejärjekorras
- 1h20min drop-in vastuvõtu järjekorras
- 10 min silmaarsti vastuvõtul
- 350 SEK visiiditasu
- 140 SEK silmatilgad, mis esmamulje põhjal on meeldivalt mahe ja kiiretoimeline
Ehk siis seekordse intsidendi kokkuvõttev hinnang on hetkel lõpp hea, kõik hea! Peaasi, et selle rohuga saabki põletikule piiri ja rohkem abi otsima ei peaks.

Eriti tore on see, et seekordne registratuurineiu oli väga lahke- sain endale lõpuks ometi templiraamatu ehk högkostnadskort'i. Selle kaardi abil peaks olema võimalik hoida oma iga-aastased arstilkäigu kulud kontrolli all, ja eriti tore uudis on see, et sama pere lapsed peaks kaardi info kohaselt kuuluma kõik ühe kaardi peale (kahjuks meie pere lastel pole õnnestunud seda veel saada, kuigi kulutusi on juba ohtralt olnud). Kui aastased arstikülastuskulud jõuavad 1000SEKini, peaks see kaart andma õiguse tasuta arstikülastuseks. Kõiki kulutusi aga see kaart küll kahjuks ei kata, näiteks haiglapäeva tasu, vaktsiine ja mammograafiat, mis on ju kurb lausa!

Kolimise kasulikkusest

Mäletan, et kui ma väike olin, siis tundus mulle elu hirmus üksluine, sest me ei kolinud absoluutselt! Tegelikult olid mu vanemad lastega muidugi kolinud küll, aga mina polnud selleks hetkeks veel väga teadlik maailma asjadest ja kõik mälestused olid seotud ikkagi ainult ühes majas elamisest. Lubasin endale tollal, et kui mina suureks kasvan, siis kolin niipalju, kui ise tahan! Noh, rääkimata sellistest olulistest detailidest, nagu lubadus kindlasti elada rõduga korteris ja trepiga majas, sest need tundusid väga lahedad. Teistel klassikaaslastel ju olid need..

Kui vahekokkuvõtteid peaks tegema, siis võib öelda, et selle plaani olen tänaseks küll mitmekordselt täitnud ja ületanudki! Kolimisega tegin esimesi arglikke sammu juba gümnaasiumis õppides ja sealt edasi on seda küll vist järjest tihemini juhtunud. Katsetatud sai kõike - kõigepealt 2 ööd peretuttava elutoas Mustamäel, mille kohta tundsin, et see pole ikka päris see mida ma omapead elamise all mõtlesin.

Teine katse oli edukam, terve õppeaasta elasin omaette ühikakorteris. See oli üks värvikas kant, pool maja oli korralike korterite päralt ja teine pool mitte nii edumeelse kontingendi päralt. Ükskord koolist tulles näiteks tegeles kiirabi trepikojas teadvusetu meesterahvaga ja koju saamiseks pidin temast põhimõtteliselt üle astuma. Peale seda, kui korteris kutsumata külalised käisid ja minu ainsa varanatukese, sangaga muusikakeskuse :) kaasa viisid, tundus, et see pole ka see päris kodu.

Kolmanda läbikukkunud katse tegin ülikooli esimesel kursusel, kui küsisin ühiselamu majandusjuhilt endale toa. Esimesel päeval käisin tutvusin siis entusiastlikult oma toa ja uue toakaaslasega. Too aga oli juba 3. kursusel ja konkreetse arvamusega, et minusugune rebane sinna tuppa oodatud ei ole, eriti nendel öödel, kui ta koos oma boyfriend'iga seal plaanib olla. Neid öid, kui ei plaani, ei pidanud ette tulema. Vaatasin üle ka ühikaköögi ja pesuruumid ning läksin teatasin siis ühikatubade administraatorile, et selgus, et ma ei vajagi üldse ühikatuba. Too toakaaslane ei tundunud eriline Sõprade fänn olevat,..

Neljanda katsena õnnestus mul mingi ime läbi saada lausa 2-toaline rõduga (!) korter ülikooli pereühiselamus! See oli üks huvitav aeg, sain esmakordselt tõelise oma kodu tunde ja leidsin uusi sõpru, kellest said head kaaslased mitmeks aastaks. Kahjuks ühiselamus elamisel olid oma varjuküljed, eriti need prussakad, kes minu esimeses tõelises üürikorteris käitusid nagu kährikud Mägra maja laulus, nii et sellestki kodust sai paari aastaga minevik.

Ja siis tulid viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas kodu... Oli rõdusid ja oli treppe, oli aed ja oli oi kui palju tööd, vaeva, higi, pisaraid, rõõme, seiklusi, külalisi ja nalja. Kümnenda kolimise juures tunnen ennast juba täieliku profina asjade sorteerimises, pakkimises, laiali jaotamises, ära andmises, minema viskamises ja välja vahetamises. Kolimine on iga kord nagu uus algus ja puhta lehe keeramine. Igasugust üleliigset kraami ei ole kellelgi ju tahtmist kaasa kolida ja nii võiks uude koju jõuda alati just see, mis kõige südamelähedasem ja sobilikum sellesse eluetappi.

Küll aga on iga koduga kaasa tulnud midagi omapärast. Näiteks maamajast Mustamäe korterisse kolides avastasin, et trummikomplekti ei saagi kaasa võtta! Viimati kolides aga oli eelmine elanik lahkesti kõik oma veiniklaasid ja kogu baasikapi sisu minule jätnud. Kahjuks ei tulnud ta ilmselt selle pealegi, et järgmine elanik äkki alkoholi ei joo ja kogu see hinnaline kraam on nüüd kuidagi kodutu. Kõige rohkem kahju on mul vist raamatutest, millest oleme välja kasvanud ja millele alati ei jõuagi seda õiget uut kodu otsida. Kõige suurem rõõm on aga kõige selle mõttetu nodi ära viskamisest, mis liigitub sinna "võidab see, kel surres rohkem asju"-kategooriasse. Sest noh, mida vähem õnnestub asju alles hoida, seda lihtsam on järgmistele seiklustele vastu minna :)

Data! Data! Data!

"Data! Data! Data!" he cried impatiently. "I can't make bricks without clay."

“It is a capital mistake to theorize before one has data.”
 -  Sherlock Holmes

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht..

Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks 
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks 
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks 

Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik 
kodu on nii imeline, tavaline paik 
Kodu on nii imeline, tavaline paik 

Kodus mõni väike asi korraga on suur 
kodu oleme me ise, väikene ja suur 
kodu oleme me ise, väikene ja suur 
O. Ehala, J. Viiding. "Kodulaul" Nuktisamehest

Stockholm'i kinnisvaraturu hullumeelsusest teab küll vist igaüks, kes natuke siinse elu poole kiiganud. Üürihinnad on hullumeelsed, ostuhinnad ulmevaldkonnast, kinnisvaramulli lõhkemisest spekuleeritakse ja valitsust kritiseeritakse pidevalt, ja päris igas linnajaos elamisse ei suhtuta kuigi entusiastlikult. Üldiselt senise kogemuse põhjal öelda, et kõik ongi nii, nagu jutud räägivad. 

Kinnisvara ostu-müügiturg on siin üldiselt väga kiire. Nii kiire, et mõni kuulutus jõuab vaevu kinnisvaraportaalidesse ilmuda, kui see juba maha võetakse. Enne, kui objekti kohta maaklerilt lisaküsimusi jõuad küsida, rääkimata vaatama minemisest. Populaarsemad leheküljed kinnisvara kuulutamiseks Hemnet ja Booli.se. Üldiselt keegi ilma maaklerita ei müü ja maaklerid teevad vähemalt head tööd ilusate piltide ning eksponeerimisega. Samas päris kõike ei tasu ka siin maklerite suust uskuda, numbreid osatakse tihti sobivas valguses näidata ja selle õige kodu leidmine on tõeline peavalu.

Kui Eestis on pigem nii, et objekti müüakse tükk aega ja tihti peab hindagi alandama, siis siin on olukord vastupidine. Üldiselt on nii, et soovijaid on objektidele palju ja tegelik müügihind kujuneb hoopis enampakkumise käigus. Seetõttu tuleb endale enne ostmist väga selgeks teha, millises hinnaklassis kodu saab endale lubada ja sellest oluliselt madalama hinnaga objekte vaadata. Pangalaenu saamiseks peab endal olema vähemalt 15% sissemaksuks, see on lausa seadusega reguleeritud. Ainsaks erandiks on vist Sbab, kes nõuab 5% olemasolu ja on valmis ka puuduva 10% riiklikust nõutavast eraldi juurde laenama. Samas tagasimaksmisega siin inimesed väga kiirustama ei pea, pangad annavad tihti laenu ka ilma põhiosa amortiseerimata, kõigest intressimaksete tasumise eest! Nii venivad mõned kodulaenud lausa 100 aasta pikkuseks..

Kinnisvara üüriturg tunneb siin kahte sorti lepinguid. Första hand ehk "esimese käe" lepinguid on väga raske saada. Linn on koondanud üürikinnisvara pakkuvad firmad ühe portaali alla ja igal soovijal on võimalik ennast portaalis digitaalselt järjekorda panna. Iga-aastane järjekorramaks on 225 SEKi ja seda regulaarselt tasudes on võimalik aastaid järjekorras seda päris oma üürikorterit oodata. Järjekorras olles on võimalik pidevalt uute üürikorterite kuulutustel silma peal hoida ja end huvitavate korterite järjekorda panna. Üldiselt võivad järjekorrad varieeruda 10st kuni 1000 huviliseni vabalt. Statistika on üsna must, näiteks suvalise 3-toalise korteri saajaks Stockholmi linnas 2014. aastal olnud inimesed on enamjaolt olnud järjekorras keskmiselt 6-10 aastat!

Loomulikult sõltub natuke ka sellest, millisesse asukohta korterit otsitakse, kui palju ollakse valmis maksma ja kui palju on sellesse piirkonda teisi huvilisi. Vahel juhtub nii, et tekib korter, kuhu otsitakse üürilisi eriti kiiresti näiteks alt ära hüpanud üüriliste asemele ja siis võib korteri kätte saada ka vaid õnneliku käega, nö bostadssnabben järjekorras. See tähendab, et korteri saab esimene õnnelik, kes avaldab soovi just seda korterit saada ja kes täidab finantsnõuded. Aga pean ütlema, et pea kahe aasta jooksul, mis mina olen esimese käe korteritel silma peal hoidnud, siis hea hinna ja asukohaga korterid üldiselt bostadssnabben'i järjekorda ei satu. Hoolimata sellest, et järjekord võib tunduda lootusetult pikk, soovitan siiski olla järjepidev:

• portaali kasutajaks saab ennast registreerida ka inimene, kes veel ei ela Rootsis (nö foreign students), ja makstes liikmemaksu õigeaegselt, saab juba varakult järjekorda asuda
• huvipakkuva korteri järjekorda tasub end panna ka siis, kui tundub, et huvilisi konkreetsele korterile on palju. Tean mitut juhust, kust esialgu näiteks 40nes olnud inimene saigi lõpuks just soovitud korteri, sest eespool olnud huvilised langesid järjest erinevatel põhjustel ära. Samas tasub ka endal kandideerida vaid korteritele, mille puhul näed, et kindlasti kõik vajalikud nõuded suudad täita ja korter tõesti sobib
• kui tekib väikegi lootus saada huvipakkuv korter, tasub õigeaegselt ja kiiresti hankida kogu vajalikud dokumendid (üürileandja nõuded on alati korteri üürikuulutuse juures detailselt välja toodud), nagu palgatõend, eelnev üürileping jms, sest kui reaalselt korter pakutakse, siis aeg dokumentide esitamiseks on üldiselt päris lühike

Ja ega muud polegi, kui head õnne soovida! Första hand lepingud on väga head lepingud, sest need sõlmitakse siin üldiselt tähtajatult (välja arvatud ajutised lühiajalised pakkumised, aga need on eritähisega nagunii) ja lepingu saanu võib ennast oma uues kodus kindlalt tunda niikaua, kui korralikult üüri maksab ja naabreid ei sega. Kui tekib vajadus ajutiselt mujal elada, siis on esimese käe lepingu omanikul võimalus üürileandja loal oma korterit ise edasigi üürida. Neid lepinguid nimetatakse nö andra hand ehk "teise käe" lepinguteks. Teise käe lepingut on üldiselt palju lihtsam saada, sest neid lepinguid pakutakse avalikult kinnisvaraportaalides ja lepingu saamiseks ei pea järjekorras seisma, vaid kõik sõltub juba pigem heast õnnest ja rahakoti paksusest. 

Parimad pakkumised teise käe lepingutele on üldiselt Bostaddirekt portaalis, kuid sarnaseid portaale on tegelikult mitmeid ja kuulutada tasub alati ka näiteks kohalikes ajalehtedes ja FB gruppides. Parim lootus hea korter leida on muidugi hea taustaga ja hea töökohaga inimestel. Kuigi seaduse kohaselt ei ole teise käe üürileandjal õige oluliselt rohkem üüri küsida, kui nad ise maksavad oma korteri eest, tuleb siiski arvestada, et enamasti on teise käe korterid oluliselt suurema üüriga, kui esimese käe omad. Siiski tasub alati olla ettevaatlik ja uurida ka üürileandja tausta, et mitte petta saada Kahjuks kohalikus Kuldse Börsi-sarnases portaalis Blocket'is pidavat ka tõsisemaid petujuhtumeid aegajalt ette tulema. 

Teise käe lepingu puhul peab mõningatel juhtudel arvestama ka sellega, et üürileandja võib nõuda kopsakat deposiiti, mis tagastatakse juhul, kui korter üürilepingu lõppedes endiselt heas korras ja probleemideta üle antakse.  Enne sisse kolimist tasub alati pakutav korter ka hoolega üle vaadata, uurida, kas majas on olemas üldkasutatavad pesumasinad ja -kuivatid jms võimalused. 

If you're going to San Fransisco

If you're going to San Francisco

Be sure to wear some flowers in your hair

If you're going to San Francisco

You're gonna meet some gentle people there

For those who come to San Francisco

Summertime will be a love-in there

In the streets of San Francisco

Gentle people with flowers in their hair

All across the nation such a strange vibration

People in motion

There's a whole generation with a new explanation

People in motion people in motion

For those who come to San Francisco

Be sure to wear some flowers in your hair

If you come to San Francisco

Summertime will be a love-in there

If you come to San Francisco

Summertime will be a love-in there

Scott McKenzie Lyrics

Mina ei sattunud SFi küll suvel, vaid hoopis oktoobris. Ja noh, olgem ausad, üks päev ei ole mingil moel piisav põhjalikuks linnaga tutvumiseks. Aga väga lahe oli sellegipoolest, nii et otsustasin natuke emotsioone ja muljeid kirja panna, et järgmisel korral minekut plaanides oleks käepärast.

SFOl maandumine ei olnud midagi meeldivat. Esiteks ei ole lendamine üldse mu lemmiktegevus ja pealegi olin ma just veetnud nädala Seattles, mis on kohe eriti kaugel minu "lemmiklinnade" nimekirjas. Aga SFi jõudmine on tehtud nutikalt meeldivaks, sest no kuulge - kes suudaks sellist iludust nähes morniks jääda?

Ma ausalt ei suutnud välja mõelda, mis seos on nahahooldustoodetel ja tsiklil, aga samas ma arvan, et vaid sellise mootorratta omamine on piisav põhjus selle eksponeerimiseks :) Ja no näiteks neil, kellel pole nii palju vedanud, et mootoriga ratast omaks, peavad enda omast lahti saamise nimel lausa vaeva nägema:

Selleks korraks broneeritud hotelli saabudes üritasin veel küsida, kas õnnestuks ühe öö asemel pikendada öömaja terveks nädalaks, aga selgus, et hotell on hoolega välja müüdud. Noh, peale hotellituppa jõudmist oli mul selle üle ainult hea meel! Peale nende ägedate rõõmsate värvide ja selle, et hotell kohe Hiinalinna väravas asus, ei suutnud ma selle 7 ruutmeetri kohta, mida nad Tritonis hotellitoaks nimetavad, mitte midagi muud toredat leida. Nii et rohkem ma sellest ei räägi ka. 

Nb! Vaata alati tuba üle enne kui pikemalt peatumist plaanid läbirääkida!  

Seni vaid filmides nähtud tuletõrjetreppide eksisteerimine tekitas minus küll täpselt sellise "õhtusel pimedal tänaval juhtub alati midagi"-action movie tunde.

Olgem ausad, ma ei ole just action-filmide fänn ja kuigi õhtusöök tuli leida, otsustasime linnaga põhjalikumalt tutvuda alles hommikul. Muide, õhtusöögikoha leidmine kl 21 ajal SFis osutus üsna keerukaks ülesandeks! Tuli välja, et kõik inimesed olid otsustanud väljas süüa ja isegi Jaapanilinna pisikestes sushi-kohtades pidime laua saamiseks järjekorras seisma!

Tuleb siiski tunnistada, et ootamine oli seda väärt, oma söömisvõimeid hindamise järjekordselt totaalselt üle ja lõppkokkuvõttes olime oma mõnusa õhtusöögi hinna ja kvaliteediga vägagi rahul. 

Hommikul asutasin siis linna avastama, ja ausalt - põhimõtteliselt nii Hiinalinna väravas ma siis ööbisingi!

SF osutus vägagi vastuoluliseks linnaks. Kõrvuti värvikas Hiinalinn ja rikkalik finantspiirkond, rohelised pargid ja pilvelõhkujad. Eriti rõõmsaks tegi muidugi hommikune päikesepaiste ja mõnus California temperatuur. Otsustasin, et hommikusöögi peab kuulsa Pier 39 kandist leidma, lootuses ka kohalikke merilõvisid kohata. Ja see läks küll väga hästi! 

Kuidas oleks lõunaga restoranis nimega Stinking Rose?! Yep, nii ongi, arvasite õigesti, tegemist on küüslaugurestoraniga, kus põhimõtteliselt kõik toidud on tehtud küüslauguga :)

Järgmiseks külastuseks peaks äkki Zoo ka plaani võtma? Arvamusi, soovitusi?

 Seal ta ongi - päikeseline ja kuulus Crooked Street.

 Nojah, mina aga suundun ju siiski uduse Pier 39 poole.

 Isegi trammid ehk nö streetcars on San Fransiscos ägedad! Üleüldse, kogu SF linnatranspordi süsteem oli paras üllatus ja kõik need vintage sõidavahendid väga ägedad. Järgmisel korral üritan kindlasti kohalikku Railway Museum'i külastada!

Nojah, kui ma ütlen, et udune, siis ma mõtlen seda tõsiselt. Küll 9 hommikul, kui ülejäänud linn oli päikesepaisteline, nägi kai nr 39 piirkond välja selline..

Merilõvid olid väga toredad, aga kahjuks udus hästi varjatud ja piisavalt kaugel nägemisulatusest.
Huvilistel on siinkandis võimalik võtta ette teekond Alcatraz'i :) Või kui päris saarele minek meelepärane ei tundu, siis mõni meene minna osta. Khm, huvitav, mis meeneteks on, käerauad ja tükike trelle? :)

 Lihtsalt kroonika huvides, mina istusin lauas  #3 ja ausalt, kedagi ei hammustanud, kel veel hing sees ;)

 Ma üldiselt tualettruumides ei pildistaks, aga seekord tundus asi seda väärt :D Laealune.

Hoolimata sellest veidrast plätu-väljapanekust naiste WC laes, tundus Wipeout Grill and Bar igati vinks-vonks söögikoht, menüüs oli näiteks vahvlid, omlett, "California hommikusöök" (munad+peekon+röstsai, sellega juba mööda ei pane, või mis?) jne, lisaks ka veidi lihtsam menüü lastele. Ruumi oli ka piisavalt nii hoones sees kui väljas. Surfi-tuju tundub küll olevat kohustuslik aksessuaar :)

 Selline huvitav bussipark, mille keskel siis busside pesula. Huvitav, kuidas seda siis kasutatakse, muudkui edasi-tagasi-edasi-tagasi täies bussipikkuses, kuni läigib? :)

 Jälle see ahvatlev Crooked Street. Sinna mitte minemine ei tule vist kõne allagi, kui juba nägemisulatuses, või mis?

Siit see üles ronimine algab :) Crooked Street'i suurim "viga" on muidugi see, et võtab aega enne kui õnnestub mõni mõistlik pilt saada. Minul seekord seda aega ei olnud.. :(

Ma nüüd pärs täpselt ei teagi, aga Wikipedia väitis, et need on manually operated Cable Car, mida peetakse SFi tõeliseks nö ikooniks. See süsteem ehitati 19th sajandil ja algselt koosnes see 23st trammiliinist. Tänaseks on töös 3 liini ja nendega saab päriselt sõita! Minul kahjuks selleks aega ei olnud, aga kui järgmine kord linnas, plaanin minna ka The Cable Car Museum'isse.

Parim sport üldse :)

No seda oligi arvata, et Blah! :)

Selle kohviku dekoratsioonid olid ka muidugi üsna põnevad. Tundub veel, et mida veidramad sisekujunduselemendid, seda popimad kohvikud, selles Fisherman's Wharf'i kohvikus kohvi tellimisest ma igatahes loobusin.

Peale kroogitud tänaval ronimist tundus asjakohane vaatamisväärsuste külastamist jätkata ühe nö hop on-hop off  bussiga ja kuulus Golden Gate sild ka veel üle vaadata, enne kui linnaga hüvasti jätta. Tuleb kohe tunnistada, et ei ole kuigi tark tegu ühe õige turisti kohaselt esimene pilet näppu haarata ja bussi ronida. Seekord lõppes see sellega, et maksin 30$, sain uhke kaarti ja hüppasin esimesse ette juhtunud kahekordsesse bussi, mille juht väitis, et nende awesome Deluxe tour algab 15 minuti pärast.

Kahekordse bussiga läbi linna sõita on iseenesest väga lõbus. See ring võttis sihi teisele poole Golden Gate silda, tegi seal 30-minutilise peatuse, et kõik jõuaks ikka piisavalt pilte teha ja suundus siis tagasi Union Square'ile. Kahjuks see meie buss oli küll kõike muud kui Deluxe!. Bussi teisel korrusel oli täiesti ekstreemselt külm tuul, mille eest paljud pidid kiiresti põgenema esimesele korrusele. Keegi tarkpea oli aga otsustanud, et on täiesti mõistlik mõte "vaatamisväärsuste" bussi esimese korruse aknad kõik läbipaistmatute reklaamidega üle kleepida!  Lisaks tundus, et see buss on lubatud liiklusesse vaid seetõttu, et oma heitgaaside liiklusesse paiskamise asemel kogub buss kogu heitgaasi esimese korruse salongi.
Bussi 2 tsooni (Red and Green) pilet maksis 30$ ja kehtib 2 päeva, nii et agaramatel turistidel on võimalik linnale mitu tiiru peale teha ja vajadusel parem buss valida ilmselt. Broshüürid väitsid, et piletihinnas on ka tasuta wifi, kahjuks jäi see mul heitgaasi-iivelduse tõttu kontrollimata..
No igatahes. Mind ei oleks saanud mitte mingi hinna eest teisele tiirule sellise bussiga, samas tundus oluliselt paremas konditsioonis turistibusse seal piisavas valikus olevat. Järgmisel korral proovin vast siiski hoopis jalgrattarendi ära. Aga silda ma siiski nägin!

Kuigi selleks, et aru saada, milline sild välja näeb, tuleks pigem postkaart osta ;)

Enne tagasi bussi ronimist otsustasin ka sellest meremehest pilti teha. Mis te arvate, kui kaua läheb 4-liikmelisel perel kõikvõimalike piltide tegemiseks ühe sõduriga?  Ütleme nii, et mul oli bussi lahkumiseni 14 minutit, ja kannatliku ootamise järel sain ma ka ühe väriseva pildi tehtud, ja bussist maha ei jäänudki! 

Mis oleks üks õige SF-päev ilma Cheesecake factory külastamiseta?

Tuleb kohe ausalt tunnistada, et tegelikult ei ole sellest kohast mul midagi rääkida, sest isegi WC-järjekord oli pris pikk ja kohvikulaua ootamiseks oleks kulunud vähemalt tunnike, nii et piirdusin kõigest cappucino'ga ega saa teile rääkida, et kuidas siis maitsevad need väidetavalt vähemalt 2000kcal väärt koogipommid :)

Kontrollisin veel kiiruga üle - jah, Macy's tulevad jõulud enne Halloweeni :)

Ja juba olingi teel Silicon Valley poole, et veeta üks produktiivne nädal kontoris. Kahjuks ühtegi planeeritud vaatamisväärsust enam külastada Stanford'i kandis enam ei jõudnudki.

Aga hea uudis oli see, et los Altos'e hotelli jõudes tabas mind eriline õnnetunne selle üle, et SF hotell oli terveks nädalaks välja müüdud! :)

Ahh, peaaegu oleksin unustanud! Peale nädalast meeletut töörabamist ja mitte ühegi vaatamisväärsuse külastamist ma peaaegu nägin ja pildistasin Golden Gate Bridge'i ;)

Kokkuvõttes siis - ma usun, et SF'i tasub veel kord külastada. On teil soovitusi, mida kindlasti ei tohiks mitte näha, ja milliseid vaatamisväärsusi võtta plaani teismelistega SFi reisides?