Kuidas saada miljonäriks

Küllap enamus Eestist eemal elavatest rahvuskaaslastest teavad seda, kuidas vahel tuleb hirmus isu mõne asja järele, mida vaid sünnimaal saada on. Kuidas head sõbrad ja sugulased aegajalt pakke saadavad ja enne külla tulekut ikka küsivad, et "millest te siis kõige rohkem puudust tunnete?". Enamasti on küllatulijatel ikka kostiks Eesti komme, jooke, leiba, lugemismaterjali või muud harjumuspärast kaasas. Internetifoorumitestki meenutatakse mõnuga väga erinevaid asju, millest puudust tuntakse.

Mõni asi, millest puudust tuntakse, on õige lihtne, a´la lapsepõlves söödud mannavaht ja pelmeenid, mida on alati võimalik ka ise teha või uuel kodumaal rahvuslikest poodidest leida. Tean, et Stockholmiski asub palju Poola ja Vene poode, kust paljud käivad meelepäraseid "kodumaa-hõngulisi delikatesse" hankimas. Üsna meie lähedal pidavat olema ka "3 venna" pood, kus siis balti riikide kaup müügil.

Tuleb tunnistada, et mina ise eriti paljust pole puudust tundnud. Vaid esimesed kuud olid eriti rasked, kui keeleoskus veel puudus ja kogu kohalik toidukaup oli nii võõras. Lapsed on küll aegajalt avastanud, et "küll tahaks Eesti viinereid, kohukesi ja pelmeene", aga üldiselt jaksame ikka järgmise Eestisse-sõiduni oma isudega oodata, ja kui väga häda käes, võiks vabalt (natuke tervislikumaid ;)) kohukesi isegi kodus teha. Ainuke asi, millele võrdväärset alternatiivi siin polegi leidnud, on pikaaegne lemmik Rukkipala leib, ja tuleb tunnistada, et seetõttu ma siin leiba enam ei söögi, kui just endal leiva küpsetamise isu ei tule :)

Üks asi on aga, millele me kõik ühehäälselt alla kirjutasime ja tõesti siin puudust tunneme, on - hoidke nüüd piip ja prillid (ja ärge naerge midagi!) - vutimunad! Jah, nii naljakas, kui see ka pole, aga vutimunad olid meie tõelised lemmikud Eestis elades ja neid sõid kõik pereliikmed rohkem, kui koju tuua raatsisime, igal moel valmistatuna. Nii nii head!

Pilt netist, no kas nad pole nunnud!

Üheski tavapäraselt külastatavas toidupoes ei olnud ma neid siin kohanud. Ühel ilusal päeval, kui vutimuna-isu oli eriliselt vastupandamatu, hakkasin otsima, kust ma neid ikkagi saaks? Suur oli minu üllatus... Leidsin kõigest mõned üksikud lehed, kust saab aimu, kus Rootsis üldse vutimune "toodetakse" ja mis hinnaga neid müüakse. Et siis - kõige kättesaadavam variant tundus tellida vutimune koju postiga - imetabase hinnaga 10SEK'i muna :)  Kui see kallis tundub, siis alternatiivina võid osta ka paketi "3 vutikana + 1 kukk" hinnaga 1000SEKi ja lasta neil muneda nii palju, kui jaksavad, kodustes tingimustes ;)
Natuke veel surfates selgus, et leiaks ka 6SEK'i hinnaga mune, kui neid osta vähemalt 3120tk aastas (ehk 60 tk nädalas) või 4SEKi tükk, kui neid osta ca 20000 tk aastas. Veel põnevam pakkumine oli tellida vutimune postiga Põhja-Rootsist, 96tk kastis ja siis oli hinnaks juba eriliselt soodne 3.50SEKi tükk :)

Tjah... Mõni ime siis, et viimati Eestist tulles oli äraantava lennupagasi sisuks nii mõnigi vutimunakarp, kuna sealsest kaubandusest õnnestub Eesti (ja Läti) vuttide mune ca 1SEK tükihinnaga soetada! Tegime lastega kiire arvutuse, et kui me ise vutte kasvataks ja kah neid 10SEKi tükk siin gurmaanidest stockholmlastele müüma hakkaks, saaks me küll kiirelt miljonäriks ja võiks peagi rahas supelda. Meil ei oleks ka midagi vajadusel munade huvilistele postiga saatmise vastu :))

Oeh, kõige selle munajutu tulemusel käisin Järveotsa kodulehel nende hirrrmus isuäratavaid tooteid vesistamas ja tuvastasin, et mai alguses toimub neil seal lausa eluslindude müük! Nagu rusikas silmaauku meie imelise äriidee kiire stardi andmiseks. Kahjuks ei suutnud me omavahel veel kokkuleppele jõuda, kelle tuppa me vutid elama paneme. Alternatiivina võiks muidugi ju ka mõnele lähedalasuvale imelisele saarekesele vutifarmi asutada, kas pole?

Kevadpuhkus!

Hurraa, käes on koolivaheaeg, puhkus ja Ülestõusmispühad! Nii tore on see, et rootslastel on aasta esimeses pooles (täpsemalt kuni jaanipäevani) päris mitu riiklikut püha ehk puhkepäeva. Väga tore on see, et lisaks reedesele vabale päevale pikendatakse siin pühade nädalavahetus mõne püha puhul veel esmaspäevalegi, komme, mis mul seni pigem brittide bank holiday puhul tavapärane tundus. 

Eriti tore on aga muidugi see, et minu tööandja peab mõnda neist pühadest niivõrd oluliseks, et on otsustanud neid pühasid oma töötajate jaoks veelgi pikendada, andes vabaks ka pühadereedele eelneva neljapäeva! 

Mina ei ole muidugi sugugi mitte tänamatu töötaja ja seetõttu üritan neid puhkepäevi kõrgelt hinnata. Kuna ülejäänud maailm meil neljapäeval siiski veel töötas ja seetõttu tuli endalgi natuke tööd teha, luban selle patu kompenseerida teisipäevase päeva vabaks võtmisega! :) Nii et kokkuvõttes on mul nüüd järjest kuus vaba päeva, ja lastel vabu päevi lausa kümme!

Aga et siis mida selle ajaga peale hakata? Päris ausalt öeldes igatseme kõige rohkem õue, värskesse loodusesse grillima ja möllama. Noh, kõik on teostatav, aga tuleb tunnistada, et kuigi tuppa paistev päike on väga kutsuvalt mõnus ja soe, siis tegelikkuses on õues tegelikult täiesti külm :( 

Nagu näete, siis midagi positiivset niipea tulemas ei ole :( Öösel külmetab, ja isegi kui päeval päike nina pilvede vahelt välja pistab, on õues ikkagi üsna hall ja külm. Olgem ausad, eile hommikul sadas pisut hilinenud aprillinalja näol veel lund! Kaua võib?

Kuna aga pühade puhul otsustasime ette võtta ka lühikese reisi Tallinnasse sõpru-sugulasi üle vaatama, tuleb tunnistada, et ilmataadi suhtumine küll väga kutsuv pole! Parema meelega plaanime mõne soojema piirkonna reisi järgmiseks...

Et pühademeeleolu aga välisest temperatuurist hoolimata kõrgel hoida, veedame tänase päeva munadepühadele kohaselt rõõmsates värvides ja mõnusate tegevuste keskel!

Ja muidugi soovime kauneid, rahulikke ja mõnusaid pühi ka kõigile teistele! Sombusesse Tallinnasse aga plaanime endale piisavalt mõnusad (tubased) tegevused, kus külm kindlasti ei hakka :))

Nüüd aga järgmise nädala pidu korraldama!

Maailma parim šokolaadikook!

Ma ei ole kunagi küpsetamisega eriline sõber olnud, sest mul lihtsalt ei õnnestu traditsioonilised küpsetised. No näiteks kaneelirullid - täiesti võimatu! Olen proovinud terve hulga erinevaid retsepte, mille kohta autorid kiidavad, et jäävad imelised, head ja mõnusad. 

Minu täpselt retsepti järgi tehtud küpsetamistöö tulemuseks on aga sellegipoolest alati olnud kõigest mingid kuivad plönnid, mis vaid hambaid lõhuvad ja väga kuivad ning kõvad jäävad :( 

Loomulikult tuleb siinkohal tunnistada, et ma olen ka väga pirtsakas igasuguste küpsetiste suhtes - need peavad olema tõesti maitsvad ja mahlakad, kuid mitte mingil juhul liiga magusad, lääged, kuivad, kreemised jne, et mulle maitseda. No ühesõnaga - latt on kõrgel :)) 

Ometi olen ma saanud imelisi isetehtud kaneelirulle,  šokolaadikringleid, porgandikooke ja kõike muud head. Katsetustega alustasin juba päris pubekana, sest kodus oli meil küpsetamine ikka popp ja ise veetsin puberteediaastad "Vilma" tordipulbrist tortide meisterdamisele. Õnneks mu paps, kellel enda väitel magusahammast üldse pole, sõi need enamasti nurisemata ära ka :)) Hilisematel aastatel olen enda tehtu tihti pidanud lihtsalt ära viskama, sest koera ei pea ja paps elab ka liiga kaugel ;) 

Aga igasugustes foorumites ja blogides mõnusaid kookide pilte nähes on suu nii hirmsasti vett jooksnud, et otsustasin jällegi katsetada. Nüüdseks oleme noorte kodukokkadega seda kooki teinud juba päris mitu korda ja ausalt - paremat asja on võimatu välja mõelda! See kook on lihtsalt NII maitsev, lihtne ja lollikindel, et võitis kohe esimesel katsetusel autiitli meie kodus. 

Nii et kui käes on pühade-eelne "reede" õhtu, siis on kindlasti olemas kõik põhjused, et jälle üks mõnus soe šokolaadikook valmis visata. Koostisosasid on põhimõtteliselt kolm, valmistamine võtab aega 10 minutit, küpsetamine käib kiirelt, ja maitseb imeliselt nii kohe soojalt süües kui ka järgmise päevani külmkapis hoides.

Kuigi olgem ausad, peame end ikka korralikult tagasi hoidma, et mitte kohe tervet kooki nahka pista ja midagi ka hommikusöögiks säilitada. Kook maitseb ühtviisi imeliselt nii lihtsalt koogina, maiasmokad võtavad kõrvale ka maasikaid, kirsse või vaarikaid ja vaniljejäätist, katta võib šokolaadi-, mandli- või kookoselaastudega. Mina näiteks jätan järgmisel korral lihtsalt pisikese osa taignast järgi ja katan küpsetatud koogi järelejäänud kreemi ning šokolaadilaastudega. 

Ühtlasi võin kinnitada, et kuna koogis  ei olegi mingit jahu, siis puudub isegi minusugusel amatööril igasugune oht valmistada kõva ja kuiva plönni. Ainuke "möödapaneku" oht selle koogi juures on see, et taigen on ülimaitsev ja väga lihtne oleks see lihtsalt ära limpsida enne, kui ahjugi jõuab :) Erinevaid retseptide variatsoone võib leida siit, siit ja siit :)

Kusjuures meie nõudepesumasin teeb selle töö rõõmuga ära, nii et me ei pea isegi tingima ;) Küll aga olen ma väga õnnelik terve portsu erinevate lõbusate kirjadega köögitarvikute üle, mis õnnestus koju soetada sellisest ütlemata mõnusast poest nagu Lagerhaus! Avastasin selle esimest korda ja pean ütlema, et olin väga rõõmsalt üllatunud vahelduse üle, mida selle kaupluse sortiment pakub Clas Ohlsoni, Hemtex'i, Ikea, Åhlens'i valikutele. Thumbs up!

Jag är nöjd med behandlingen...

Kui lapsed väikesed olid, armastasid nad enamus multikaid vaadata umbes 169 korda järjest, ja ikka ei saanud isu täis! Seetõttu kogunes meil koju üsna arvestatav hulk igasuguseid DVDsid. Eriti kui käisime mõnda just välja tulnud multikat kinos vaatamas ja see osutus mõnusaks, oli mõistlik film esimesel võimalusel koju ka hankida - tuleb kindlasti odavam ja säästlikum kui 168 korda veel kinos käia, eks :)

Kinos käimine oli meil eriti Tallinnas kohe omaette rituaal, enamasti sai ju kinos popcorni, peale kino aga jäätist, ujuma ja lemmik-Itaalia-restorani sööma :) Siiani, kui arutleme, et Tallinnas käik tuleks ette võtta, siis on esimesena soovinimekirjas just need mõned lemmikud.

Kõiki filme me kinno vaatama ei jõudnudki ja aja jooksul õppisin juba lennult filmi linastumise aegu hindama, kas läheme ainult kinno või hangin heaga filmi kohe koju ka. Huvitaval kombel mina ei tea siiani enamus nende multikate sisu, hoolimata sellest, kas käisime kinos või vaadati neid kodus üle päeva - ma olen täiesti immuunne ja vaid tõeliselt head multikad jõuavad "minuni"!

 Stockholmi kolides oli meil esialgu kinos käimisega suur probleem - keegi meist ei osanud ju kohalikku keelt. Mulle tundus see hea väljakutsena - filme saab siin üldiselt hästi rihtides ka inglisekeelsena vaadata, kusjuures rootsikeelne alltekst võimaldab ka keelt õppida ju. Lapsed ei olnud esialgu rootsikeelsetest filmidest eriti vaimustuses :)

Aja möödudes õnneks ei ole enam ka rootsikeelsus probleemiks. Nüüd on uus küsimus - mida üldse vaadata vanuses 10-13? Päris täiskasvanute filmid veel ei lähe (siin on sellised mittesoovitavad alla 15a enamasti), aga Tuhkatriinu ja Autode multikad ka enam ei isuta nagu.

Ise olen naudinguga vaadanud vaid üksikuid multikaid, nagu Madagaskar 3, Printsess ja Konn jms. Ilmselgelt on neis kõigis olnud piisavalt (verbaalset) vaimukust täiskasvanutelegi, ja tehnilises teostuses suudeti mind kah üllatada. Seetõttu mõtlesin sarnase huumori-kriitilisusega nüüd valida ka noortele sobivat repertuaari, ja imekombel läks täppi! Viimati käisime nüüd vaatamas "Öö muuseumis: hauakambri saladus", mille treileritest  ei osanudki nagu palju arvata, aga kuna episoodides oli näha veel Robin Williams'it, otsustasin, et seda peab nägema. Kõigile meeldis. Aga eriliseks lemmikuks osutus ka seekord üllatuslikult jällegi hoopis multikas "6 kangelast" ehk "Big Hero 6". Huumor oli hea ja ma poleks arvanud, et ma nii emotsionaalselt multifilmikangelas(t)ele võiks kaasa elada. Noh, aga Baymax oli lihtsalt nii armas ja hooliv, kuluks endalegi selline sõber ära! Huvitava tähelepanekuna on see võimalik õdede-vendade-teiste lähedaste kaotamise teema vägagi hinge minev igas vanuses inimesele. Lisks tuleb mainida, et samade Disney-stuudio tegijate Lammutaja-Ralph oli ka meie kõigi suur lemmik :)

Kes suudaks sellisele kallistusele Ei öelda? :) Loodan, et film peagi ehk ka Netflix'is saadaval. Kuna vaatasime siin rootsikeelsena, olin väga uhke, et kõik saime sisust ja jutust aru, ning armsamaid lauseid lendub veel tagantjärelegi koduseinte vahel. Näiteks see pealkirjas mainitu, Tagantjärele eestikeelset trailerit vaadates pean ütlema, et rootsikeelne dubleering meeldis mulle seekord oluliselt rohkem.

Patareijahist ja eelarvamustest

Rootslased on üleüldiselt tuntud oma rohelise mõtteviisi ja prügi sorteerimise propageerimise poolest. Kui ma siia riiki kolisin, siis pidin muidugi kohe ära õppima, et iga elumaja juurde kuulub üldiselt ka prügisorteerimisruum, kus tuleb väga hoolsalt jälgida, mis kuhu läheb. 

Eraldi kogutakse siis ajalehed/ajakirjad/reklaambrošüürid, teise kasti papp-pakendid, kolmandasse paberist toidupakendid, neljandasse plastikust toidupakendid, viiendasse patareid, kuuendasse tavalised lambipirnid, seitsmendasse "säästu"lambipirnid, kaheksandasse hele klaas, üheksandasse tume klaas, kümnendasse läheb "majapidamisprügi", üheteistkümnendasse... noh, you get the point. 

Minu suureks üllatuseks biojäätmete kogumiskasti meie majas siiski ei olnud, milline tagurlik kesklinnamaja :) Lisaks on siis üle linna ohtralt jäätmekogumispunkte, taarakogumispunkte ja kõiki neid heleda klaasi/tumeda klaasi/patareide/jne spetsiaalseid kaste leiab tihti ka igal tänavanurgal. Isegi Kuninglikul Djurgårdenil pidin neist pilti tegema, kuigi noh -  kes siis ei tuleks tavapärasele looduslikule jalutuskäigule, hulk vanu patareisid tagataskus. Ja 10-kilomeetrise jalutusringi puhul võib vabalt neid patareisid vahepeal ju tagataskusse juurde tekkida... Kusjuures tavaprügi jaoks väikest prügikasti samas ei leia sugugi mitte iga pargipingi ja piknikuplatsi juurest, nii et maha visatud piknikujääke võib sellegipoolest siit ja sealt leida :(

Samas on mulle jäänud mulje, et päris mingit ühtset regulatsiooni siiski ette nähtud ei ole selle kohta, et mis kogumiskastid peavad ühe elumaja juures olemas olema. Nimelt kolisime hiljuti uude elamisse, ja siin on olemas vaid tavaprügi, klaasi ja ajalehtede kogumiskastid. Kõik muu, nagu ka mööbel jms jäätmed suunatakse ise mujale ära viima. 

Rohelist mõtteviisi ja jäätmesorteerimist juurutatakse aga maast ja madalast, prügisorteerimist peetakse uhkuse asjaks. Näiteks 4. klasside vahel toimub igal aastal riiklik Patareijaht, mille käigus siis kõik lapsed otsivad kokku kõikvõimalikud patareid ja viivad need kohalikku Clas Ohlssoni kauplusesse. Patareid kaalutakse ära, ja kõige rohkem patareisid kogunud klassi lapsed saavad igaüks auhinnaks iPadi! Lapsed on selle üle väga hasartis, noh, et 2 kärbest ühe hoobiga või nii. 

Ka meie peres on hetkel just üks neljandik, kes tuli ühel hallivõitu veebruaripäeval koju plaaniga võimalikult palju patareisid koguda. Küll tal oli siis kahju, et meie uues majas prügisorteerimisruumis patareide kogumiskasti ei ole ;) Paari päeva mõtlemise järel aga otsustasime õnne proovida oma "kogumiskastiga". Minu soovitus "paneme kasti patareide  sildiga" sai kohe mitu kraadi vingem - ilmselgelt on ju sellise kasti omanik üks heasüdamlik noor inimene! Sildil siis lapsekeelne "Ole lahke ja pane kõik oma vanad patareid siia!"

Ausalt öeldes olin ma ise natuke skeptiline selle idee tasuvuses. Nimelt meie uues linnaosas tunduvad elanikud olevat hoopis teistsugused, kui me seni harjunud. Eelmises majas teretasid kõik üksteist sõbralikult, naeratasid, ja rääkisid kasvõi liftis kohtudes juttu. Nii näiteks teadsin juba nädal peale majja kolimist, et minust 2 korrust kõrgemal elav härrasmees käib igal suvel Kuressaares oma suvemajas puhkamas. Alguses oli selline pidev small talk küll eestlasele harjumatu, kuid hakkas mulle väga ruttu meeldima! Isegi kohalikus toidupoes apelsine valides võis vabalt juhtuda, et vanem härrasmees sõbralikult küsis, kas need minu arvates ka magusad on ja kas tasub proovida. Muidugi tasub! :)

Uues elukohas aga kogesin esimest korda Rootsis elamise aja jooksul seda, et inimesed kõnnivad üksteisest mööda nagu ei näekski üksteist! Esimese kuu jooksul kogesin täpselt kahte positiivset olukorda. Esimesel korral ütles üks 3a tumedanahaline tüdruk kõlaval häälel "Nägemist", kui me liftist väljusime, mille peale mina lausa võpatasin, sest olin siinse maja elanikud mõttes sõbralikkuse ja viisakuse kategooriatest "maha kandnud". Teine kord oli  mitu nädalat hiljem ühiskondliku pesuruumi ukse taga, kus heledapäine tütarlaps sõbralikult teretas, kuna taipas, et mina olingi see, kellega ta oma pesu pesemise aega jagas. Kõigil ülejäänutel kordadel kõnnivad siinsed inimesed Sinust kui nähtamatust mööda ka siis, kui ise neile naeratad ja harjumuspäraselt "Hej!" ütled.. 

Huvitaval kombel aga suudeti veelkord mind positiivselt üllatada! Olin mõttes juba kohalikud maha kandnud, et ega siin rootsi-pärast sõbralikku suhtumist rohkem leiagi vast. Aga võta näpust! Juba järgmisel hommikul oli keegi tore inimene eelmisel õhtul jäetud kastikesse pannud lapsele hulga patareisid ja boonusena südamliku sildikese (loe: "Edu projektiga!") ka! 

Tegi tuju heaks küll :) 

Muide, veel laupäeval tundus mulle, et asi siin on päris lootusetu, väljas on hall, tohutult tuuline ja külm, nagu tõeline jaanuar Stockholmis, nii et ega see kevad sel aastal vist tulegi. Pühapäeval aga oli meil siiski juba esimene soe ja päikeseline ilm, mida tähistasime päeval väljas grillimisega ja õhtul korraliku palavikuga. Kevad nimelt on siiski väga visa tulema, tänagi on väljas petlikult rõõmus päike koos korraliku vinge tuule ja vaevu 6-10C soojaga.. Oi, kuidas tahaks juba talvevatid nurka visata!

Perefoorumite kullafondist

Novot, tänapäeval on siis sellised moodsad ajad. Mehi pole enam vajagi, neiud hangivad endale spiraali ja saavadki õndsalt lapseootele jääda.

Nagu kala vees

Eestis elades käisime väga tihti ujumas. Ise kasvasin üles maakohas, kus lähikonnas ühtegi mõnusat ujulat ei olnud, ja looduslikke mõnusaid ujumiskohti nappis samuti, seepärast oli see üks suuremaid unistusi alati - õppida ometi korralikult ujuma ja käia ujumas vähemalt iga nädal.

Siis kui vabatahtlikuks päästjaks õppisin, sain teadlikuks ka mitmetest muudest põhjustest, miks ujumisoskus elementaarne eluline vajadus lausa on. Ja noh, olgem ausad, kõik pere lapsed on alati olnud parajad "kalad vees" ehk siis suured suplemisfännid.

Kahjuks on aga aja jooksul selgunud, et tegelikult olen ma korralik külmavares ja kardan sügavat vett. Ega käbid kännust väga kaugele kipu kukkuma ja seetõttu kujunesid meil omad lemmikud ujumiskohad, kus tihemini käisime. Noh, ikka sellised, kus basseini õhu- ja veetemperatuur võimalikult kõrge ja rõhku pandud pigem mõnulemise kui sportimise võimalustele.

Loomulikult ei tahtnud me Rootsi kolides väga neid valikuid muuta ja olin üsna kindel, et küllap leiame siin veel rohkem lemmik-ujulaid. Noh, aja jooksul selgus, et see on pisut keerulisem ülesanne kui ma esiagu arvasin!

Esimese katse tegime sellega, et võtsime lausa ujumiskursused laste kodukoolis. Kas pole mugav - asukoht tuttav, hind enamvähem talutav ja uus kursus algab iga kahe kuu tagant, ei ole pikka ooteaega. Kahjuks selgus juba esimeses tunnis, et kui miski tundub soodne ja hea, siis tegelikult saab ta olla kas soodne või hea. Vanalinnas asuv bassein osutus üsna vanamoodsaks, õhk ja vesi olid mõlemad kogu aeg külmad ja kursus sobib pigem pisikestele algajatele veehuvilistele. Hoolimata eelnevalt jagatud tasutainfost üritasid innukad treenerid esialgu näiteks mu hea ujumisoskusega teismelistele väikelaste ujumiskätiseid! kätte ajada.. Kogu korraldus tundus üldse pigem asjaarmastajate kui tõsiseltvõetava ujumistrenni moodi olevat.

Teise katse jaoks tegin veel natuke guugeldamistööd ja valisin netikommentaaride põhjal välja väidetavalt ühe Stockholmi suurema, Eriksdalsbadet'i. Ujulad on siin omamoodi. Meeste ja naiste riietusruumid on üldiselt eraldi, kuid enamus ujulates peab endale olema kaasas isklik tabalukk, et riietusruumis kapi uks lukku panna. Tabalukku saab ka kohapeal osta ja selleks, et seda iga kord kaasa vedama ei peaks, on tehtud lausa spets torud, kuhu saad oma tabaluku ennast nädalaks ootama riputada.

Eriksdalsbadet'i basseinid aga osutusid pigem spordi-huvilistele suunatuks. Oli küll ka mõningad lõbustusatraktsioonid ja nö perebasseinid, kuid kahjuks meie sinna teist korda tagasi ei kippunud - külm õhk ja külm vesi, basseinid suhteliselt üle rahvastatud ja meeletult palju kära ja kisa. Üsna pikka aega peale seda käisime ujumas ainult siis, kui Eestisse sõitsime, oma "vanades heades" lemmikkohtades. Suvisel ajal tegime üldse ka oma esimese külastuse Jurmalasse Livu veeparki ja ütlen ausalt, et kuigi läksin paraja eelarvamusega, jäime kõik väga rahule ja otsustasime, et edaspidi sõidame parem sinna tagasi! Järgmisel päeval Pärnu Terviseparadiis oli Livu kõrval ikka päris kahvatu..

Kuna aga pidevalt Eestisse, ja veel enam Lätti reisimine ei ole sugugi nii lihtne, siis otsustasin edasi otsida kohalikku lemmikkohta. Kuna kolm pidavat kohtuseadus olema, otsustasime kolmanda katsena külastada Keedupunkti ehk siis Stockholmist ca 1-1,5h autosõidu kaugusel asuvat Västeråsi seiklus-veeparki ehk  actionbad'i, nagu rootslased seda ise nimetavad. Seekord ei pidanud me küll pettuma!

Kes Stockholmist näiteks Trysil'isse suusatama sõidul tahab teel mõnusat peatust, soovitan soojalt peatus teha just Västeråsis. Veeseiklejatele on terve hulk erinevaid atraktsioone - kahene võidusõiduliug, suurte tuubidega veeliud, mitmed mullitavad ja rahulikud soojaveevannid, pimeduseliug, välibassein, basseinikino, ronimissein ja palju muud põnevat. Päris pisikestele on omaette bassein liumäe ja toredate pallimängudega, sealjuures on kohe pisikeste basseini kõrval söögikoht mõnusa vaatega Mälareni järvele. Muide, paljude atraktsioonide kohta on Keedupunkti kodulehel olemas ka pisike kirjeldus ja nö adrenaliinitase, mida atraktsioonilt oodata, samuti soovituslik kaalu-, pikkuse ja vanusevahemik.

Selgus et näiteks see 7-ne rada oli väga lõbus, samas näiteks badrenaliini-tasemega 11/10 reklaamitud Turbiinile meie omad ei kippunudki, tundus veidi liiga "üle võlli".

Täiskasvanutele on lisapileti eest relax-osa, kus siis erinevad saunad ja basseinid, ma kahjuks ei taibanudki küsida, kas siis perega (st näiteks teismeliste lastega) sinna relax-osasse ei pääsegi. Piletihind ei ole just väga odav, perepilet neljale on 595SEK (ehk 65€) puhkepäevadel (sh Rootsi koolivaheaegadel, mis üldiselt ei kattu alati Eesti omadega) ja 450SEK (ehk 50€) tööpäevadel. Perepileti eest saab siis neli inimest terve pika päeva mõnuleda ja endale basseinides ligunedes kasvõi lõpused kasvatada. 

Kapisüsteem on Keedupunktis oluliselt moodsam. Meestele ja naistele on küll eraldi riietusruumid, kuid ühine peegliteruum, kus siis seltskondlikult perega koos üksteist kammida ja föönitada saab. Kapi jaoks antakse igale külastajale isiklik kiibiga käevõru (mis ei taha üldse kinni püsida!). Kiibiga "makstes" on võimalik päeva jooksul ka erinevatest kohvikutest endale meelepärast süüa/juua soetada, rahaga arveldamine toimub alles ujulast lahkumisel.

Toidu valik on üsna lihtne ja tavapärane - friikad, burgerid, salatid (kuid soovi korral saab näiteks salati tellida endale meeldivate lisanditega/lisanditeta). Ja loomulikult varm korv  ehk kohalik hotdog ning porgandikook, mida võib vist rootslaste rahvustoiduks peaaegu nimetada.

Ujula kõrval on ka parkla, kus päev otsa parkimine on küllaltki kallis lõbu (ca 120SEKi päev). Meie jäime külastusega väga rahule, sest õhk oli soe, vesi oli soe, süüa anti ja igaüks leidis ka endale meelepärased veeatraktsioonid.