Keep calm

But DON'T forget to ...

.. if you plan to shout it out loud :)

Much sad

Forever alone.

Thanks much.

Barksdale says

 “If we have data, let’s look at data. If all we have are opinions, let’s go with mine.”

.

“One good test is worth a thousand expert opinions.”

Blondid hetked

Küllap paljud väliseestlased teavad seda eriliselt põnevat tunnet, kui oma tavapärases "välismaises" keskkonnas ühtäkki midagi tuttavlikult eestipärast märkavad - olgu selleks siis kuuldud eesti keelne jutt, Eesti registreerimismärgiga auto, lipuke, meene, poes müüdav shokolaad või vahel ka lihtsalt selline väga "eestipärane" olek või aktsent, mis paneb kangesti tahtma küsida, ega juhuslikult eestlasega tegu ole.

Kaugemates maades seda ei juhtu ilmselt nii tihti, Soomes võib see (arvestades kohalike eestlaste kontsentratsiooni) vast suhteliselt külmaks juba jätta, aga Stockholmis on minu meelest selline "Eesti märkide" kohtamine endiselt piisavalt harv, et parajalt elevile ajada :)

Stockholmis juhtusin kolima just põhilisele kruiisiturismi marsruudile - teel sadamast peamiste vaatamisväärsuste ja shoppingukeskuseni. Seetõttu kippusin jalutamas või kodupoes käies ka ilma erilist tähelepanu pööramata kiiresti rahvuskaaslasi märkama. Et aga  enamus turistid pigem vaid päevakruiisil käivad, siis oluliselt enam pakub põnevust just linnas liikuvate Eesti numbriga autode märkamine. Enamasti hüüab keegi peres kohe spontaanselt, et "näe, eestlased! nii äge!"

Loogiliselt arutledes ma tõesti ei tea, mis selles 5-sekundilises hetkes nii ägedat on, aga see äratundmisrõõmu väljendamine käib automaatselt Nii põnev ju mõelda, et kas tegu kohalike eestlastega, pikemal läbisõidul olevate turistide, või ehk kohalikele külla tulnud sugulastega. Isegi ju ootame alati suure rõõmuga sugulasi, sõpru ja tuttavaid Eestist külla.

Ja kujutage siis ette seda emotsiooni, kui ootamatult satudki Eestisse! Nii tuli meilgi mõni nädal tagasi ette võtta kiirvisiit Tallinna. Lennupiletid hangitud, kotid pakitud ja sugulased kõik teavitatud, mis saaks valesti minna! Kõik algas sellest, kui parkisime auto ettenägelikult Arlandale ja kõigest paari tunniga olimegi Tallinna kesklinnas, jätmata meile aega eriliselt "aklimatiseerumiseks". Kogu tee lennujaamast läbi linna asju ajades ja sugulasi külastades pidin ennast tagasi hoidma, et mitte keset vestlust järjekordselt hüüatada "näe, Eesti numbriga auto!" Tuleb tunnistada, et sellest oluliselt kergemini suutsin harjuda mõttega, et "isssake, kõik on eestikeelne! Kui lihtne siin ikka on kõigest aru saada!" Sest kõik ongi eestikeelne!

Vaevalt 24h hiljem taas lennujaamas, koduteel. Leian vaevata oma värava kirjaga "Stockholm Bromma"  ja istun ootama. Kirjade järgi lubatakse lennukile 45 minuti pärast, nii et on paras aeg viimased kõned teha, lõpuks üks hiline lõunasöök süüa ja kodumaiste suveniiride ja muu tarvilise varud täita. Kui lennukile lubatu tähtajast juba 5 minutit möödunud, kurdan pettunult viimasel telefonikõnel, et "näe, ammu peaks juba peale lubatama, istun siin Stockholm/Bromma lennu väravas, ja EI MIDAGI! See peaks 55 minuti pärast juba Brommal maanduma, ei tea, kas... oot... BROMMAL?!" Aga mul on auto ju ... Arlandal?!

Kui kogu seda suursugust 12-pealist reisijaskonda bussiga lennukile sõidutati, ei suutnud enamus meist naeru pidada. Pika lennukiterivi lõpust osutus meile valituks muidugi pisike "metsavaht", ainuke veel väiksem lennuk selles rivis oleks olnud kahekohaline. Kange tahtmine oli piloodilt küsida, kas ta seda pisikest otsa Brommalt Arlandale ka ühe soojaga ära ei viitsiks teha ühe blondi heaks - kui nagunii EA sellist private jet teenust pakub.

Tjah, hea, et Stockholm ikka nii koduselt väike on, et ka kõige blondiinimal hetkel soetatud lennupiletite puhul ei ole reis ühest lennujaamast teise mingi eriliselt hull logistiline mõistatus. Nimelt on Arlanda ja Bromma vahele käima pandud spetsiaalne Flygbuss. Kuna takso hind on üsna soolane ja busside ning metrooga liiklemine kaugematele külalistele korralik mõistatus, siis üksinda reisides tasub enamasti nende Flygbuss'ide kasutamine oma parima hinna-mugavuse suhte juures kindlasti ära. Marsruute on neil muidugi mitu, nii et ses osas tasub tähelepanelik olla. Kesklinna, shoppama ja teistesse ilustesse linnaosadesse saab ka nende bussidega.

Bussijuht ei suutnud muidugi sõbralikult märkimata jätta, et "noh, tulete lennujaamast ja tahate teise lennujaama?" ja minu seiklusest kuuldes teatas, et ma pole sugugi esimene, kes kogemata ostab pileti valesse lennujaama :D 
Hea, et riik õige oli!

Kuidas saada miljonäriks

Küllap enamus Eestist eemal elavatest rahvuskaaslastest teavad seda, kuidas vahel tuleb hirmus isu mõne asja järele, mida vaid sünnimaal saada on. Kuidas head sõbrad ja sugulased aegajalt pakke saadavad ja enne külla tulekut ikka küsivad, et "millest te siis kõige rohkem puudust tunnete?". Enamasti on küllatulijatel ikka kostiks Eesti komme, jooke, leiba, lugemismaterjali või muud harjumuspärast kaasas. Internetifoorumitestki meenutatakse mõnuga väga erinevaid asju, millest puudust tuntakse.

Mõni asi, millest puudust tuntakse, on õige lihtne, a´la lapsepõlves söödud mannavaht ja pelmeenid, mida on alati võimalik ka ise teha või uuel kodumaal rahvuslikest poodidest leida. Tean, et Stockholmiski asub palju Poola ja Vene poode, kust paljud käivad meelepäraseid "kodumaa-hõngulisi delikatesse" hankimas. Üsna meie lähedal pidavat olema ka "3 venna" pood, kus siis balti riikide kaup müügil.

Tuleb tunnistada, et mina ise eriti paljust pole puudust tundnud. Vaid esimesed kuud olid eriti rasked, kui keeleoskus veel puudus ja kogu kohalik toidukaup oli nii võõras. Lapsed on küll aegajalt avastanud, et "küll tahaks Eesti viinereid, kohukesi ja pelmeene", aga üldiselt jaksame ikka järgmise Eestisse-sõiduni oma isudega oodata, ja kui väga häda käes, võiks vabalt (natuke tervislikumaid ;)) kohukesi isegi kodus teha. Ainuke asi, millele võrdväärset alternatiivi siin polegi leidnud, on pikaaegne lemmik Rukkipala leib, ja tuleb tunnistada, et seetõttu ma siin leiba enam ei söögi, kui just endal leiva küpsetamise isu ei tule :)

Üks asi on aga, millele me kõik ühehäälselt alla kirjutasime ja tõesti siin puudust tunneme, on - hoidke nüüd piip ja prillid (ja ärge naerge midagi!) - vutimunad! Jah, nii naljakas, kui see ka pole, aga vutimunad olid meie tõelised lemmikud Eestis elades ja neid sõid kõik pereliikmed rohkem, kui koju tuua raatsisime, igal moel valmistatuna. Nii nii head!

Pilt netist, no kas nad pole nunnud!

Üheski tavapäraselt külastatavas toidupoes ei olnud ma neid siin kohanud. Ühel ilusal päeval, kui vutimuna-isu oli eriliselt vastupandamatu, hakkasin otsima, kust ma neid ikkagi saaks? Suur oli minu üllatus... Leidsin kõigest mõned üksikud lehed, kust saab aimu, kus Rootsis üldse vutimune "toodetakse" ja mis hinnaga neid müüakse. Et siis - kõige kättesaadavam variant tundus tellida vutimune koju postiga - imetabase hinnaga 10SEK'i muna :)  Kui see kallis tundub, siis alternatiivina võid osta ka paketi "3 vutikana + 1 kukk" hinnaga 1000SEKi ja lasta neil muneda nii palju, kui jaksavad, kodustes tingimustes ;)
Natuke veel surfates selgus, et leiaks ka 6SEK'i hinnaga mune, kui neid osta vähemalt 3120tk aastas (ehk 60 tk nädalas) või 4SEKi tükk, kui neid osta ca 20000 tk aastas. Veel põnevam pakkumine oli tellida vutimune postiga Põhja-Rootsist, 96tk kastis ja siis oli hinnaks juba eriliselt soodne 3.50SEKi tükk :)

Tjah... Mõni ime siis, et viimati Eestist tulles oli äraantava lennupagasi sisuks nii mõnigi vutimunakarp, kuna sealsest kaubandusest õnnestub Eesti (ja Läti) vuttide mune ca 1SEK tükihinnaga soetada! Tegime lastega kiire arvutuse, et kui me ise vutte kasvataks ja kah neid 10SEKi tükk siin gurmaanidest stockholmlastele müüma hakkaks, saaks me küll kiirelt miljonäriks ja võiks peagi rahas supelda. Meil ei oleks ka midagi vajadusel munade huvilistele postiga saatmise vastu :))

Oeh, kõige selle munajutu tulemusel käisin Järveotsa kodulehel nende hirrrmus isuäratavaid tooteid vesistamas ja tuvastasin, et mai alguses toimub neil seal lausa eluslindude müük! Nagu rusikas silmaauku meie imelise äriidee kiire stardi andmiseks. Kahjuks ei suutnud me omavahel veel kokkuleppele jõuda, kelle tuppa me vutid elama paneme. Alternatiivina võiks muidugi ju ka mõnele lähedalasuvale imelisele saarekesele vutifarmi asutada, kas pole?

Kevadpuhkus!

Hurraa, käes on koolivaheaeg, puhkus ja Ülestõusmispühad! Nii tore on see, et rootslastel on aasta esimeses pooles (täpsemalt kuni jaanipäevani) päris mitu riiklikut püha ehk puhkepäeva. Väga tore on see, et lisaks reedesele vabale päevale pikendatakse siin pühade nädalavahetus mõne püha puhul veel esmaspäevalegi, komme, mis mul seni pigem brittide bank holiday puhul tavapärane tundus. 

Eriti tore on aga muidugi see, et minu tööandja peab mõnda neist pühadest niivõrd oluliseks, et on otsustanud neid pühasid oma töötajate jaoks veelgi pikendada, andes vabaks ka pühadereedele eelneva neljapäeva! 

Mina ei ole muidugi sugugi mitte tänamatu töötaja ja seetõttu üritan neid puhkepäevi kõrgelt hinnata. Kuna ülejäänud maailm meil neljapäeval siiski veel töötas ja seetõttu tuli endalgi natuke tööd teha, luban selle patu kompenseerida teisipäevase päeva vabaks võtmisega! :) Nii et kokkuvõttes on mul nüüd järjest kuus vaba päeva, ja lastel vabu päevi lausa kümme!

Aga et siis mida selle ajaga peale hakata? Päris ausalt öeldes igatseme kõige rohkem õue, värskesse loodusesse grillima ja möllama. Noh, kõik on teostatav, aga tuleb tunnistada, et kuigi tuppa paistev päike on väga kutsuvalt mõnus ja soe, siis tegelikkuses on õues tegelikult täiesti külm :( 

Nagu näete, siis midagi positiivset niipea tulemas ei ole :( Öösel külmetab, ja isegi kui päeval päike nina pilvede vahelt välja pistab, on õues ikkagi üsna hall ja külm. Olgem ausad, eile hommikul sadas pisut hilinenud aprillinalja näol veel lund! Kaua võib?

Kuna aga pühade puhul otsustasime ette võtta ka lühikese reisi Tallinnasse sõpru-sugulasi üle vaatama, tuleb tunnistada, et ilmataadi suhtumine küll väga kutsuv pole! Parema meelega plaanime mõne soojema piirkonna reisi järgmiseks...

Et pühademeeleolu aga välisest temperatuurist hoolimata kõrgel hoida, veedame tänase päeva munadepühadele kohaselt rõõmsates värvides ja mõnusate tegevuste keskel!

Ja muidugi soovime kauneid, rahulikke ja mõnusaid pühi ka kõigile teistele! Sombusesse Tallinnasse aga plaanime endale piisavalt mõnusad (tubased) tegevused, kus külm kindlasti ei hakka :))

Nüüd aga järgmise nädala pidu korraldama!

Maailma parim šokolaadikook!

Ma ei ole kunagi küpsetamisega eriline sõber olnud, sest mul lihtsalt ei õnnestu traditsioonilised küpsetised. No näiteks kaneelirullid - täiesti võimatu! Olen proovinud terve hulga erinevaid retsepte, mille kohta autorid kiidavad, et jäävad imelised, head ja mõnusad. 

Minu täpselt retsepti järgi tehtud küpsetamistöö tulemuseks on aga sellegipoolest alati olnud kõigest mingid kuivad plönnid, mis vaid hambaid lõhuvad ja väga kuivad ning kõvad jäävad :( 

Loomulikult tuleb siinkohal tunnistada, et ma olen ka väga pirtsakas igasuguste küpsetiste suhtes - need peavad olema tõesti maitsvad ja mahlakad, kuid mitte mingil juhul liiga magusad, lääged, kuivad, kreemised jne, et mulle maitseda. No ühesõnaga - latt on kõrgel :)) 

Ometi olen ma saanud imelisi isetehtud kaneelirulle,  šokolaadikringleid, porgandikooke ja kõike muud head. Katsetustega alustasin juba päris pubekana, sest kodus oli meil küpsetamine ikka popp ja ise veetsin puberteediaastad "Vilma" tordipulbrist tortide meisterdamisele. Õnneks mu paps, kellel enda väitel magusahammast üldse pole, sõi need enamasti nurisemata ära ka :)) Hilisematel aastatel olen enda tehtu tihti pidanud lihtsalt ära viskama, sest koera ei pea ja paps elab ka liiga kaugel ;) 

Aga igasugustes foorumites ja blogides mõnusaid kookide pilte nähes on suu nii hirmsasti vett jooksnud, et otsustasin jällegi katsetada. Nüüdseks oleme noorte kodukokkadega seda kooki teinud juba päris mitu korda ja ausalt - paremat asja on võimatu välja mõelda! See kook on lihtsalt NII maitsev, lihtne ja lollikindel, et võitis kohe esimesel katsetusel autiitli meie kodus. 

Nii et kui käes on pühade-eelne "reede" õhtu, siis on kindlasti olemas kõik põhjused, et jälle üks mõnus soe šokolaadikook valmis visata. Koostisosasid on põhimõtteliselt kolm, valmistamine võtab aega 10 minutit, küpsetamine käib kiirelt, ja maitseb imeliselt nii kohe soojalt süües kui ka järgmise päevani külmkapis hoides.

Kuigi olgem ausad, peame end ikka korralikult tagasi hoidma, et mitte kohe tervet kooki nahka pista ja midagi ka hommikusöögiks säilitada. Kook maitseb ühtviisi imeliselt nii lihtsalt koogina, maiasmokad võtavad kõrvale ka maasikaid, kirsse või vaarikaid ja vaniljejäätist, katta võib šokolaadi-, mandli- või kookoselaastudega. Mina näiteks jätan järgmisel korral lihtsalt pisikese osa taignast järgi ja katan küpsetatud koogi järelejäänud kreemi ning šokolaadilaastudega. 

Ühtlasi võin kinnitada, et kuna koogis  ei olegi mingit jahu, siis puudub isegi minusugusel amatööril igasugune oht valmistada kõva ja kuiva plönni. Ainuke "möödapaneku" oht selle koogi juures on see, et taigen on ülimaitsev ja väga lihtne oleks see lihtsalt ära limpsida enne, kui ahjugi jõuab :) Erinevaid retseptide variatsoone võib leida siit, siit ja siit :)

Kusjuures meie nõudepesumasin teeb selle töö rõõmuga ära, nii et me ei pea isegi tingima ;) Küll aga olen ma väga õnnelik terve portsu erinevate lõbusate kirjadega köögitarvikute üle, mis õnnestus koju soetada sellisest ütlemata mõnusast poest nagu Lagerhaus! Avastasin selle esimest korda ja pean ütlema, et olin väga rõõmsalt üllatunud vahelduse üle, mida selle kaupluse sortiment pakub Clas Ohlsoni, Hemtex'i, Ikea, Åhlens'i valikutele. Thumbs up!

Jag är nöjd med behandlingen...

Kui lapsed väikesed olid, armastasid nad enamus multikaid vaadata umbes 169 korda järjest, ja ikka ei saanud isu täis! Seetõttu kogunes meil koju üsna arvestatav hulk igasuguseid DVDsid. Eriti kui käisime mõnda just välja tulnud multikat kinos vaatamas ja see osutus mõnusaks, oli mõistlik film esimesel võimalusel koju ka hankida - tuleb kindlasti odavam ja säästlikum kui 168 korda veel kinos käia, eks :)

Kinos käimine oli meil eriti Tallinnas kohe omaette rituaal, enamasti sai ju kinos popcorni, peale kino aga jäätist, ujuma ja lemmik-Itaalia-restorani sööma :) Siiani, kui arutleme, et Tallinnas käik tuleks ette võtta, siis on esimesena soovinimekirjas just need mõned lemmikud.

Kõiki filme me kinno vaatama ei jõudnudki ja aja jooksul õppisin juba lennult filmi linastumise aegu hindama, kas läheme ainult kinno või hangin heaga filmi kohe koju ka. Huvitaval kombel mina ei tea siiani enamus nende multikate sisu, hoolimata sellest, kas käisime kinos või vaadati neid kodus üle päeva - ma olen täiesti immuunne ja vaid tõeliselt head multikad jõuavad "minuni"!

 Stockholmi kolides oli meil esialgu kinos käimisega suur probleem - keegi meist ei osanud ju kohalikku keelt. Mulle tundus see hea väljakutsena - filme saab siin üldiselt hästi rihtides ka inglisekeelsena vaadata, kusjuures rootsikeelne alltekst võimaldab ka keelt õppida ju. Lapsed ei olnud esialgu rootsikeelsetest filmidest eriti vaimustuses :)

Aja möödudes õnneks ei ole enam ka rootsikeelsus probleemiks. Nüüd on uus küsimus - mida üldse vaadata vanuses 10-13? Päris täiskasvanute filmid veel ei lähe (siin on sellised mittesoovitavad alla 15a enamasti), aga Tuhkatriinu ja Autode multikad ka enam ei isuta nagu.

Ise olen naudinguga vaadanud vaid üksikuid multikaid, nagu Madagaskar 3, Printsess ja Konn jms. Ilmselgelt on neis kõigis olnud piisavalt (verbaalset) vaimukust täiskasvanutelegi, ja tehnilises teostuses suudeti mind kah üllatada. Seetõttu mõtlesin sarnase huumori-kriitilisusega nüüd valida ka noortele sobivat repertuaari, ja imekombel läks täppi! Viimati käisime nüüd vaatamas "Öö muuseumis: hauakambri saladus", mille treileritest  ei osanudki nagu palju arvata, aga kuna episoodides oli näha veel Robin Williams'it, otsustasin, et seda peab nägema. Kõigile meeldis. Aga eriliseks lemmikuks osutus ka seekord üllatuslikult jällegi hoopis multikas "6 kangelast" ehk "Big Hero 6". Huumor oli hea ja ma poleks arvanud, et ma nii emotsionaalselt multifilmikangelas(t)ele võiks kaasa elada. Noh, aga Baymax oli lihtsalt nii armas ja hooliv, kuluks endalegi selline sõber ära! Huvitava tähelepanekuna on see võimalik õdede-vendade-teiste lähedaste kaotamise teema vägagi hinge minev igas vanuses inimesele. Lisks tuleb mainida, et samade Disney-stuudio tegijate Lammutaja-Ralph oli ka meie kõigi suur lemmik :)

Kes suudaks sellisele kallistusele Ei öelda? :) Loodan, et film peagi ehk ka Netflix'is saadaval. Kuna vaatasime siin rootsikeelsena, olin väga uhke, et kõik saime sisust ja jutust aru, ning armsamaid lauseid lendub veel tagantjärelegi koduseinte vahel. Näiteks see pealkirjas mainitu, Tagantjärele eestikeelset trailerit vaadates pean ütlema, et rootsikeelne dubleering meeldis mulle seekord oluliselt rohkem.

Patareijahist ja eelarvamustest

Rootslased on üleüldiselt tuntud oma rohelise mõtteviisi ja prügi sorteerimise propageerimise poolest. Kui ma siia riiki kolisin, siis pidin muidugi kohe ära õppima, et iga elumaja juurde kuulub üldiselt ka prügisorteerimisruum, kus tuleb väga hoolsalt jälgida, mis kuhu läheb. 

Eraldi kogutakse siis ajalehed/ajakirjad/reklaambrošüürid, teise kasti papp-pakendid, kolmandasse paberist toidupakendid, neljandasse plastikust toidupakendid, viiendasse patareid, kuuendasse tavalised lambipirnid, seitsmendasse "säästu"lambipirnid, kaheksandasse hele klaas, üheksandasse tume klaas, kümnendasse läheb "majapidamisprügi", üheteistkümnendasse... noh, you get the point. 

Minu suureks üllatuseks biojäätmete kogumiskasti meie majas siiski ei olnud, milline tagurlik kesklinnamaja :) Lisaks on siis üle linna ohtralt jäätmekogumispunkte, taarakogumispunkte ja kõiki neid heleda klaasi/tumeda klaasi/patareide/jne spetsiaalseid kaste leiab tihti ka igal tänavanurgal. Isegi Kuninglikul Djurgårdenil pidin neist pilti tegema, kuigi noh -  kes siis ei tuleks tavapärasele looduslikule jalutuskäigule, hulk vanu patareisid tagataskus. Ja 10-kilomeetrise jalutusringi puhul võib vabalt neid patareisid vahepeal ju tagataskusse juurde tekkida... Kusjuures tavaprügi jaoks väikest prügikasti samas ei leia sugugi mitte iga pargipingi ja piknikuplatsi juurest, nii et maha visatud piknikujääke võib sellegipoolest siit ja sealt leida :(

Samas on mulle jäänud mulje, et päris mingit ühtset regulatsiooni siiski ette nähtud ei ole selle kohta, et mis kogumiskastid peavad ühe elumaja juures olemas olema. Nimelt kolisime hiljuti uude elamisse, ja siin on olemas vaid tavaprügi, klaasi ja ajalehtede kogumiskastid. Kõik muu, nagu ka mööbel jms jäätmed suunatakse ise mujale ära viima. 

Rohelist mõtteviisi ja jäätmesorteerimist juurutatakse aga maast ja madalast, prügisorteerimist peetakse uhkuse asjaks. Näiteks 4. klasside vahel toimub igal aastal riiklik Patareijaht, mille käigus siis kõik lapsed otsivad kokku kõikvõimalikud patareid ja viivad need kohalikku Clas Ohlssoni kauplusesse. Patareid kaalutakse ära, ja kõige rohkem patareisid kogunud klassi lapsed saavad igaüks auhinnaks iPadi! Lapsed on selle üle väga hasartis, noh, et 2 kärbest ühe hoobiga või nii. 

Ka meie peres on hetkel just üks neljandik, kes tuli ühel hallivõitu veebruaripäeval koju plaaniga võimalikult palju patareisid koguda. Küll tal oli siis kahju, et meie uues majas prügisorteerimisruumis patareide kogumiskasti ei ole ;) Paari päeva mõtlemise järel aga otsustasime õnne proovida oma "kogumiskastiga". Minu soovitus "paneme kasti patareide  sildiga" sai kohe mitu kraadi vingem - ilmselgelt on ju sellise kasti omanik üks heasüdamlik noor inimene! Sildil siis lapsekeelne "Ole lahke ja pane kõik oma vanad patareid siia!"

Ausalt öeldes olin ma ise natuke skeptiline selle idee tasuvuses. Nimelt meie uues linnaosas tunduvad elanikud olevat hoopis teistsugused, kui me seni harjunud. Eelmises majas teretasid kõik üksteist sõbralikult, naeratasid, ja rääkisid kasvõi liftis kohtudes juttu. Nii näiteks teadsin juba nädal peale majja kolimist, et minust 2 korrust kõrgemal elav härrasmees käib igal suvel Kuressaares oma suvemajas puhkamas. Alguses oli selline pidev small talk küll eestlasele harjumatu, kuid hakkas mulle väga ruttu meeldima! Isegi kohalikus toidupoes apelsine valides võis vabalt juhtuda, et vanem härrasmees sõbralikult küsis, kas need minu arvates ka magusad on ja kas tasub proovida. Muidugi tasub! :)

Uues elukohas aga kogesin esimest korda Rootsis elamise aja jooksul seda, et inimesed kõnnivad üksteisest mööda nagu ei näekski üksteist! Esimese kuu jooksul kogesin täpselt kahte positiivset olukorda. Esimesel korral ütles üks 3a tumedanahaline tüdruk kõlaval häälel "Nägemist", kui me liftist väljusime, mille peale mina lausa võpatasin, sest olin siinse maja elanikud mõttes sõbralikkuse ja viisakuse kategooriatest "maha kandnud". Teine kord oli  mitu nädalat hiljem ühiskondliku pesuruumi ukse taga, kus heledapäine tütarlaps sõbralikult teretas, kuna taipas, et mina olingi see, kellega ta oma pesu pesemise aega jagas. Kõigil ülejäänutel kordadel kõnnivad siinsed inimesed Sinust kui nähtamatust mööda ka siis, kui ise neile naeratad ja harjumuspäraselt "Hej!" ütled.. 

Huvitaval kombel aga suudeti veelkord mind positiivselt üllatada! Olin mõttes juba kohalikud maha kandnud, et ega siin rootsi-pärast sõbralikku suhtumist rohkem leiagi vast. Aga võta näpust! Juba järgmisel hommikul oli keegi tore inimene eelmisel õhtul jäetud kastikesse pannud lapsele hulga patareisid ja boonusena südamliku sildikese (loe: "Edu projektiga!") ka! 

Tegi tuju heaks küll :) 

Muide, veel laupäeval tundus mulle, et asi siin on päris lootusetu, väljas on hall, tohutult tuuline ja külm, nagu tõeline jaanuar Stockholmis, nii et ega see kevad sel aastal vist tulegi. Pühapäeval aga oli meil siiski juba esimene soe ja päikeseline ilm, mida tähistasime päeval väljas grillimisega ja õhtul korraliku palavikuga. Kevad nimelt on siiski väga visa tulema, tänagi on väljas petlikult rõõmus päike koos korraliku vinge tuule ja vaevu 6-10C soojaga.. Oi, kuidas tahaks juba talvevatid nurka visata!

Perefoorumite kullafondist

Novot, tänapäeval on siis sellised moodsad ajad. Mehi pole enam vajagi, neiud hangivad endale spiraali ja saavadki õndsalt lapseootele jääda.

Nagu kala vees

Eestis elades käisime väga tihti ujumas. Ise kasvasin üles maakohas, kus lähikonnas ühtegi mõnusat ujulat ei olnud, ja looduslikke mõnusaid ujumiskohti nappis samuti, seepärast oli see üks suuremaid unistusi alati - õppida ometi korralikult ujuma ja käia ujumas vähemalt iga nädal.

Siis kui vabatahtlikuks päästjaks õppisin, sain teadlikuks ka mitmetest muudest põhjustest, miks ujumisoskus elementaarne eluline vajadus lausa on. Ja noh, olgem ausad, kõik pere lapsed on alati olnud parajad "kalad vees" ehk siis suured suplemisfännid.

Kahjuks on aga aja jooksul selgunud, et tegelikult olen ma korralik külmavares ja kardan sügavat vett. Ega käbid kännust väga kaugele kipu kukkuma ja seetõttu kujunesid meil omad lemmikud ujumiskohad, kus tihemini käisime. Noh, ikka sellised, kus basseini õhu- ja veetemperatuur võimalikult kõrge ja rõhku pandud pigem mõnulemise kui sportimise võimalustele.

Loomulikult ei tahtnud me Rootsi kolides väga neid valikuid muuta ja olin üsna kindel, et küllap leiame siin veel rohkem lemmik-ujulaid. Noh, aja jooksul selgus, et see on pisut keerulisem ülesanne kui ma esiagu arvasin!

Esimese katse tegime sellega, et võtsime lausa ujumiskursused laste kodukoolis. Kas pole mugav - asukoht tuttav, hind enamvähem talutav ja uus kursus algab iga kahe kuu tagant, ei ole pikka ooteaega. Kahjuks selgus juba esimeses tunnis, et kui miski tundub soodne ja hea, siis tegelikult saab ta olla kas soodne või hea. Vanalinnas asuv bassein osutus üsna vanamoodsaks, õhk ja vesi olid mõlemad kogu aeg külmad ja kursus sobib pigem pisikestele algajatele veehuvilistele. Hoolimata eelnevalt jagatud tasutainfost üritasid innukad treenerid esialgu näiteks mu hea ujumisoskusega teismelistele väikelaste ujumiskätiseid! kätte ajada.. Kogu korraldus tundus üldse pigem asjaarmastajate kui tõsiseltvõetava ujumistrenni moodi olevat.

Teise katse jaoks tegin veel natuke guugeldamistööd ja valisin netikommentaaride põhjal välja väidetavalt ühe Stockholmi suurema, Eriksdalsbadet'i. Ujulad on siin omamoodi. Meeste ja naiste riietusruumid on üldiselt eraldi, kuid enamus ujulates peab endale olema kaasas isklik tabalukk, et riietusruumis kapi uks lukku panna. Tabalukku saab ka kohapeal osta ja selleks, et seda iga kord kaasa vedama ei peaks, on tehtud lausa spets torud, kuhu saad oma tabaluku ennast nädalaks ootama riputada.

Eriksdalsbadet'i basseinid aga osutusid pigem spordi-huvilistele suunatuks. Oli küll ka mõningad lõbustusatraktsioonid ja nö perebasseinid, kuid kahjuks meie sinna teist korda tagasi ei kippunud - külm õhk ja külm vesi, basseinid suhteliselt üle rahvastatud ja meeletult palju kära ja kisa. Üsna pikka aega peale seda käisime ujumas ainult siis, kui Eestisse sõitsime, oma "vanades heades" lemmikkohtades. Suvisel ajal tegime üldse ka oma esimese külastuse Jurmalasse Livu veeparki ja ütlen ausalt, et kuigi läksin paraja eelarvamusega, jäime kõik väga rahule ja otsustasime, et edaspidi sõidame parem sinna tagasi! Järgmisel päeval Pärnu Terviseparadiis oli Livu kõrval ikka päris kahvatu..

Kuna aga pidevalt Eestisse, ja veel enam Lätti reisimine ei ole sugugi nii lihtne, siis otsustasin edasi otsida kohalikku lemmikkohta. Kuna kolm pidavat kohtuseadus olema, otsustasime kolmanda katsena külastada Keedupunkti ehk siis Stockholmist ca 1-1,5h autosõidu kaugusel asuvat Västeråsi seiklus-veeparki ehk  actionbad'i, nagu rootslased seda ise nimetavad. Seekord ei pidanud me küll pettuma!

Kes Stockholmist näiteks Trysil'isse suusatama sõidul tahab teel mõnusat peatust, soovitan soojalt peatus teha just Västeråsis. Veeseiklejatele on terve hulk erinevaid atraktsioone - kahene võidusõiduliug, suurte tuubidega veeliud, mitmed mullitavad ja rahulikud soojaveevannid, pimeduseliug, välibassein, basseinikino, ronimissein ja palju muud põnevat. Päris pisikestele on omaette bassein liumäe ja toredate pallimängudega, sealjuures on kohe pisikeste basseini kõrval söögikoht mõnusa vaatega Mälareni järvele. Muide, paljude atraktsioonide kohta on Keedupunkti kodulehel olemas ka pisike kirjeldus ja nö adrenaliinitase, mida atraktsioonilt oodata, samuti soovituslik kaalu-, pikkuse ja vanusevahemik.

Selgus et näiteks see 7-ne rada oli väga lõbus, samas näiteks badrenaliini-tasemega 11/10 reklaamitud Turbiinile meie omad ei kippunudki, tundus veidi liiga "üle võlli".

Täiskasvanutele on lisapileti eest relax-osa, kus siis erinevad saunad ja basseinid, ma kahjuks ei taibanudki küsida, kas siis perega (st näiteks teismeliste lastega) sinna relax-osasse ei pääsegi. Piletihind ei ole just väga odav, perepilet neljale on 595SEK (ehk 65€) puhkepäevadel (sh Rootsi koolivaheaegadel, mis üldiselt ei kattu alati Eesti omadega) ja 450SEK (ehk 50€) tööpäevadel. Perepileti eest saab siis neli inimest terve pika päeva mõnuleda ja endale basseinides ligunedes kasvõi lõpused kasvatada. 

Kapisüsteem on Keedupunktis oluliselt moodsam. Meestele ja naistele on küll eraldi riietusruumid, kuid ühine peegliteruum, kus siis seltskondlikult perega koos üksteist kammida ja föönitada saab. Kapi jaoks antakse igale külastajale isiklik kiibiga käevõru (mis ei taha üldse kinni püsida!). Kiibiga "makstes" on võimalik päeva jooksul ka erinevatest kohvikutest endale meelepärast süüa/juua soetada, rahaga arveldamine toimub alles ujulast lahkumisel.

Toidu valik on üsna lihtne ja tavapärane - friikad, burgerid, salatid (kuid soovi korral saab näiteks salati tellida endale meeldivate lisanditega/lisanditeta). Ja loomulikult varm korv  ehk kohalik hotdog ning porgandikook, mida võib vist rootslaste rahvustoiduks peaaegu nimetada.

Ujula kõrval on ka parkla, kus päev otsa parkimine on küllaltki kallis lõbu (ca 120SEKi päev). Meie jäime külastusega väga rahule, sest õhk oli soe, vesi oli soe, süüa anti ja igaüks leidis ka endale meelepärased veeatraktsioonid.

Hooveriga reisile

Kui ma väike olin, mötisklesin tihti, et kuidas nöiad ikka luua seljas lendavad? Kuna luud ei olnud ka enam päris igapäevases kasutuses olev atribuut, viis vahel möttelend ikka uitama, et 'aga kas siis tolmuimeja on veel kiirem moodne lennuvahend?'

Nüüd vaatan, et Hoover ongi täitsa sobilik reisile minekuks, ise küll selga istuda sellele ei üritanud. ;)

Spordipäev

Kas ma olen juba öelnud, kuidas ma hindan personaalsust, võrdsust ja stressivabadust koolisüsteemis? Meie viimase 6 aasta koolikogemused on igal juhul seinast seina, alustades põhjalikust koolistressist ja pingetest, lisades sellele koduõppe ja seejärel kolimise Eesti koolisüsteemist Rootsi koolisüsteemi.
Loomulikult on igal süsteemil omad eelised ja puudused. Hindan kõrgelt Eesti koolilaste õpitulemusi maailmamastaabis, näiteks palju kiidetud PISA testi tulemustes. Samas individuaalsel tasandil ei ole asi sugugi nii roosiline, individuaalsest suhtumisest on asi õppetöös kaugel, kõik lapsed peavad vastama täpselt samale standardile ja kõigile kehtivad samad nõuded igas aines, hoolimata eeldustest, võimekusest, huvidest jms. Ka lapsekesksest lähenemisest õppetöös võib enamasti vaid unistada kahjuks.  Sellisel süsteemil on paraku oma ohvrid, mis meie pere jaoks osutusid igatahes vastuvõetamatuteks.

Üheks heaks küljeks on muidugi see, et lapsevanema soovil on Eestis täielikult lubatud koduõpe põhikooli astmes, ja kui lapsevanemal tahtmist ning võimalusi, on selline individuaalne ja just lapsele ning perele sobiv õppemeetod võimalik täitsa kasutusele võtta. Meie seda omal ajal ühe õppeaasta jooksul ka praktiseerisime ja mälestused on vaid positiivsed! Laste õppimiskiirus, õpihuvi ja võimekus näitasid ennast täiesti uuest küljest, samuti jäi lastele tohutult aega tegeleda just sellega, mis igaühe eripäradele ja huvidele kõige rohkem vastas. Peaasi, et peres on olemas see lapsevanem või tugiisik, kes koduõpet korraldada saab.
Viimased 2 õppeaastat oleme aga viibinud hoopis Rootsi koolisüsteemis ja tuleb tunnistada, et siin jätkub mul kiidusõnu hoopis rohkem. Vägagi lapsekeskne, hooliv, võrdõiguslik ja avatud suhtumisega süsteem. Lapsele jäetakse väga palju vabadust, valikuvõimalust ja samas ka vastutust ise õppida. Piitsa meetodit ei harrastata ja õppimisrõõm ise ongi peamiseks präänikuks. Faktide tuupimise asemel õpitakse läbi loovuse, kogemuse, koostöö ja praktilise töö, jättes sisse ka tugeva individuaalsuse noodi. Lisaks on väga suur rõhk just üksteisega ja erinevustega arvestamisel. Noh, näiteks on igal klassil oma sõprusklass koolis, et tuua üksteisele lähemale muidu eraldi olevaid suuri ja väikesi. Näiteks on üks päev nädalas nö mängupäev, kus 1. ja 4. klassi lapsed saavad kooliõuel kokku ja  mängivad kõike koos, üksteisega arvestades. Igal pisikesel on oma "suur sõber", kes talle toeks, nõuandjaks ja julgustuseks. Suur rõhk on laste füüsilise liikumisvajaduse rahuldamisel, koolipäeva jooksul on alati 1-2 pikemat vahetundi, sealjuures ühe pika vahetunni veedavad lapsed alati kooliõuel värskes õhus. Ülisuper!

No näiteks see talispordipäev, mis mind kirjutama ajendaski. Ühel ilusal veebruarikuisel talvepäeval saadeti kogu põhikool spordipäeva pidama, koolist välja. Algkooli lastele oli spordipäeva tegevusteks spordimängud + kelgutamine. Spordimänge korraldavad pisikestele aga 8. ja 9. klassi lapsed. Põhikooli lastele antakse aga võimalus igal ühel just endale sobivaim ja meeldivaim spordiala või tegevus spordipäevaks valida. Selleks võib siis olla kelgutamine, uisutamine, murdmaasuusatamine, mäesuusatamine, lumelauasõit või hoopis lihtsalt jalutamine+orienteerumine. Spordipäeva tegevused on jagatud kahte ossa, vahepeal on ka lõunapaus, kus lastel on võimalik süüa, vorste grillida, sooja teed/kakaod juua ja jalga puhata. Spordipäeva eesmärgiks on võimaldada kõigil lastel end neile sobival füüsilisel moel proovile panna, mitte moodustada 10l alal pingerida, "kes käsu peale kõige kõrgemale ja kaugemale hüppab". Igasugune laste võimekuse põhine pingeridade koostamine on siin täiesti vastuvõetamatu ja see ongi minu meelest üks suuremaid plusse - lastes ei teki stressi, et kogu aeg kellegagi võrreldakse või kellestki parem/halvem ollakse, vaid kõigil on võimalus just iseend võimetekohaselt proovile panna ja viljeleda seda, mis kõige sobivam, enda taktis edasi püüelda ja areneda.

Loomulikult on sellisel vaba õhkkonnaga koolisüsteemil oma varjuküljed, näiteks on võimalik vägagi laisk olla ja õppimist mitte eriti tõsiselt võtta. Seda näitavad ka madalamad tulemused teiste maadega võrreldes. Siin jääb muidugi suur vastutus ka lapsevanematele, kelle ülesandeks on siis lapsi ka kodus suunata, mitte eeldada, et kogu töö koolis ära tehakse. Tundide viisi kodutööde tegemist aga ei ole, kunagi ei koormata lapsi üle näiteks10 kontrolltööga ühes päevas. Ka nädalavahetused jäetakse puhkamiseks. Laste kooliaastate jooksul olen õppinud tohutult hindama seda stressivabadust ja inimlikkust, mida siinne süsteem pakub.

Heaoluühiskonna murekesed

Kui ma kunagi Stockholmi kolisin, oli üürikorteriga selline kahtlane lugu, et eelmine üürnik ei tahtnud kuidagi välja kolida :) No tegelikult oli ta alguses ise öelnud, et kolib peale jaanipäeva välja ja mina saan siis uueks üüriliseks. Juba aprillis leppisime tähtajaks kokku 1. juuli, et siis tal on piisavalt aega. Noh, mina oma üle-mere-kolimise otsustasin igaks juhuks ajastada 1. augustiks. Esiteks oli mul palju tegemist ja reisimist töö asjus ja teiseks ma ikka tahtsin jätta mingi puhvri ettenägematute murekeste lahendamiseks.

See puhverkuu muidugi kulus kenasti ära ja veel 25. juulil ei olnud päris selge, kas eelmine üürnik jõuab ikka välja kolida või hakkame hoopis koos elama augustis ;) Viimasel hetkel selgus siiski, et 1. augustil asusin elama omapead. Küll aga tegime leppe eelmise üürnikuga, et ostan mõned tema senised mööblijupid ära. Et temal siis vähem kolida ja võimalus oma uude koju just õige ja sobiv mööbel valida. Mina olin kodutu võõras ühiskonnas ja hoolimata sellest, et summa tundus ennekuulmatult suur, otsustasin, et võtan selle diili vastu. No esiteks juba vastutulekust inimesele, kes nii lahkelt aitas mul siin oma esimese kodu leida! Ja ega siis uues ühiskonnas võhikuna ei ole lihtsam hakata kuskilt uut mööblit kohe hankima. Esimesel kolimispäeval oli mul kasutada ka renditud kaubabuss, aga lausa kahe autojuhi, kolme mobiilse GPSi ja ühe paberkaardi abil suutsime me linnas ainult ära eksida, IKEAsse jõudmisest oli asi kaugel :)

Aja jooksul on tulnud väheke sobivamat mööblit hankida ja seega tuli mul nüüd mõte "kaasavaraks" saadud mööblikoormat natuke vähendada. Kõik asjad korralikud ja ilusad ja täiesti otstarbelised, milles probleem! Njaaa... Panin kuulutused üles kõigepealt FBsse. Ikka kohe mitmesse gruppi ja valmis järgi tulemise eest ära andma. 2 päeva ja pool huvilist.. Otsustasin siis kohalikku ajalehte kuulutuse panna Kuna kuulutus maksab 30SEKi, mõtlesin, et hinnaks panengi selle sümboolse summa, et vähemalt kuulutamise vaev oleks kaetud. 5 minutit pärast kuulutuse avaldamist saingi kohe esimese kõne. "Tulen õhtul kl 21 järele, kas sobib?".. Eee.. noh.. natuke hilja küll on, aga ju siis muul ajal ei saa, hea küll!

Ootasin 22.30ni, aga kedagi ei tulnudki. Ja rohkem huvilisi ka mitte. Oli vist liiga odav. Ajaleht on täis kõrgema ja madalama hinnaga igasugust erinevat mööblikraami. Tundub aga, et ostjaid ei jagu, kõigil on lihtsam IKEAst minna endale jälle uus osta. Või on asi selles hullus talves, mis siia kohale jõudis, et keegi enam isegi tasuta kraami ei taha? Huvitav on see, et kui ise kolimise ajal otsisin ajalehest sobivat köögimööblit, sain igalt kuulutajalt vastuseks, et "juba läinud". Järelikult on asi selles lumes. Olid ajad, kui ootasime lastega pikisilmi ilusat valget lund. Nüüd aga sajab juba nädal aega iga päev ja linnavurledena eelistaks, kui see jama juba lõppeks! Kuiv ja soe kesklinnatalv sobib meile ikka palju paremini...

Aga mis siis teha mööbliga? Ma ei julge Statsmission'i poodigi minna pakkuma sellises ühiskonnas. Sellist head diili, nagu eelmine üürnik tegi, ei õnnestu mul isegi unes järgi teha :)

Kevade poole

Rahvakalendri kohaselt on taliharjapäev see tähtis punkt, kus päev murrab talve selgroo ja nüüd läheb elu aina kevade poole :)  Noh, sel aastal meil siin on küll vist vastupidi, see õige tali alles hakkab tulema, Eelmisel aastal oli meil terve talve ilm hästi soe ja kuiv, kesklinnas elades jäi tihti tunne, et milleks neid talveriideid veel vaja on. Kui tuli tahtmine suusatama minna, pidime selleks Norra piirini sõitma enne, kui esimest lumekuhja nägime metsa all.

Sel talvel ma ei hakanud üldse pead murdmagi põhjalikuma talvevarustuse hankimisega, arvasin, et neil kahel päeval, kui Stockholmis talv on, saame eelmise aasta varustusega kenasti hakkama. Selleks, et elu liiga üksluine ei tunduks, saabus nüüd lõpuks meilegi siia kesklinna aga tali ja iga päev on eri nägu. Ühel päeval sajab vihma, järgmisel paistab päike, siis jälle sadamed. Ja nii varieerub kergest seenevihmast ilusate laiade lumehelvesteni, koos kogu vahepealse võimaliku ja võimatu spektrumiga. Igav ei hakka!

Loodus on muidugi imeilus ka siis, kui valede jalanõudega saavad varbad momentaalselt märjaks ja teed on ütlemata libedad.

Moodne meik

Mõni aeg tagasi avastasin, et ma ei saa üldse tööd teha! Natuke aega arvutiekraani põrnitsemist, ja silmad hakkasid valutama. Noh, puhkasin silma ja arvasin, et ju see kutsehaigus on. Aga siis hakkas tunduma, et asi ei parane ka siis, kui silmi puhata natuke. Üleüldse oli kange tahtmine kogu aeg silmi lihtsalt kinni hoida ja lihtsalt lebada, mis aga minu kohustuste ja tegemiste hulgaga kuidagi ei sobinud kahjuks.
Mul on varasemast juba päris mitu kogemust kohaliku esmaabi ja arstiabi osas, seetõttu olin väga ettevaatlik ja mõtlesin mitu korda järele, et mis see õige stsenaarium siis on silmamurede puhul.
Minu seekordseteks eeldusteks oli:
- teadmata hulk nädalaid/kuid seda arstiabi oodata ei saa ja
- kulud võiksid ikkagi mõistlikkuse piiresse jääda

Seetõttu helistasin siis seekord esmalt oma koduarsti (husläkarmottagning, nagu Eesti mõistes perearst) kliinikusse ja panin end järjekorda. Meie kliinik on nii peene süsteemiga, kus tuleb helistada vastuvõttu, telefonile vastab arvuti. Helistaja valib sobiva teeninduskeele (valikus on muidugi ainult rootsi ja inglise keel), valib kellaaja, millal soovib, et tagasi helistatakse, määrab ka telefoninumbri ja isikukoodi ja kinnitab viimast korda, et just need on kõik õiged andmed. Juhin tähelepanu, et kogu suhtlus käib arvutiga, meeldiv naisroboti hääl loeb ette kõik numbrid (ja automaatselt tuvastatud telefoninumbri). Väga mugav, mina vajutan aga nr 1 (ehk kinnitus) ja juba tunnikese pärast helistabki päris inimene mulle tagasi.

Üllataval kombel selgus, et koduarst siiski silmaarsti-teenust ei paku ja sel korral soovitati  minna silmamuret kurtma otse CityAkut'i ehk lähimasse esmaabipunkti, kus ka silmaarsti vastuvõtt olemas. CityAkut'i kodulehekülg hoiatas kindlasti ette helistama, igaks juhuks tegin ka seda ja sealt julgustati ikkagi otse kohale tulema. Kuigi veendunud jalakäijana oli väga raske seekord bussisõidu kasuks otsustada, selgus, et kiire kohale jõudmine on elavas järjekorras vastuvõtu puhul ikka väga mõistlik valik. Silmakliiniku vastuvõtuõde osutus aga väga toredaks, tegi esmased aparaaditestid ja arvutas kohe välja, et ega enne tundi aega arsti löögile nagunii ei pääse. Õnneks on kohe esmaabikliiniku kõrval EspressoHouse ja tunnikese ootamise nimel end Caramel Latte'ga lohutada tundus igati hea diil!
Vastuvõttev silmaarst osutus hästi toredaks ja põhjalikuks. Vaatas esialgu aparaadiga, siis arvas, et paneb silma natuke "selgindavaid" silmatilku ja vaatab uuesti. Silmapõletik oligi kohe tuvastatud, sain retsepti ja kodupoole minnes ma kohe tundsin selgelt, kuidas silma tilgutatud antibiootikum oma tööd teeb. Kodus peeglisse vaadates avastasin, et arstikülastuse hinna sees oli ka ereoranzi värviga silmameik! Noh, meil oli küll arstiga juttu, et ega ma liiga tihti mascara't ei kasuta, aga seda muljet küll ei jäänud, et arst seda viga kohe parandama otsustas hakata :)  Apteeker oli aga rootslaslikult delikaatne ega maininud minu moodsa väljanägemise kohta midagi, küllap on enamatki näinud.

Kogemus numbrites:
- 1h10min koduarsti kõnejärjekorras
- 2 minutit CityAkuten'i kõnejärjekorras
- 1h20min drop-in vastuvõtu järjekorras
- 10 min silmaarsti vastuvõtul
- 350 SEK visiiditasu
- 140 SEK silmatilgad, mis esmamulje põhjal on meeldivalt mahe ja kiiretoimeline
Ehk siis seekordse intsidendi kokkuvõttev hinnang on hetkel lõpp hea, kõik hea! Peaasi, et selle rohuga saabki põletikule piiri ja rohkem abi otsima ei peaks.

Eriti tore on see, et seekordne registratuurineiu oli väga lahke- sain endale lõpuks ometi templiraamatu ehk högkostnadskort'i. Selle kaardi abil peaks olema võimalik hoida oma iga-aastased arstilkäigu kulud kontrolli all, ja eriti tore uudis on see, et sama pere lapsed peaks kaardi info kohaselt kuuluma kõik ühe kaardi peale (kahjuks meie pere lastel pole õnnestunud seda veel saada, kuigi kulutusi on juba ohtralt olnud). Kui aastased arstikülastuskulud jõuavad 1000SEKini, peaks see kaart andma õiguse tasuta arstikülastuseks. Kõiki kulutusi aga see kaart küll kahjuks ei kata, näiteks haiglapäeva tasu, vaktsiine ja mammograafiat, mis on ju kurb lausa!

Kolimise kasulikkusest

Mäletan, et kui ma väike olin, siis tundus mulle elu hirmus üksluine, sest me ei kolinud absoluutselt! Tegelikult olid mu vanemad lastega muidugi kolinud küll, aga mina polnud selleks hetkeks veel väga teadlik maailma asjadest ja kõik mälestused olid seotud ikkagi ainult ühes majas elamisest. Lubasin endale tollal, et kui mina suureks kasvan, siis kolin niipalju, kui ise tahan! Noh, rääkimata sellistest olulistest detailidest, nagu lubadus kindlasti elada rõduga korteris ja trepiga majas, sest need tundusid väga lahedad. Teistel klassikaaslastel ju olid need..

Kui vahekokkuvõtteid peaks tegema, siis võib öelda, et selle plaani olen tänaseks küll mitmekordselt täitnud ja ületanudki! Kolimisega tegin esimesi arglikke sammu juba gümnaasiumis õppides ja sealt edasi on seda küll vist järjest tihemini juhtunud. Katsetatud sai kõike - kõigepealt 2 ööd peretuttava elutoas Mustamäel, mille kohta tundsin, et see pole ikka päris see mida ma omapead elamise all mõtlesin.

Teine katse oli edukam, terve õppeaasta elasin omaette ühikakorteris. See oli üks värvikas kant, pool maja oli korralike korterite päralt ja teine pool mitte nii edumeelse kontingendi päralt. Ükskord koolist tulles näiteks tegeles kiirabi trepikojas teadvusetu meesterahvaga ja koju saamiseks pidin temast põhimõtteliselt üle astuma. Peale seda, kui korteris kutsumata külalised käisid ja minu ainsa varanatukese, sangaga muusikakeskuse :) kaasa viisid, tundus, et see pole ka see päris kodu.

Kolmanda läbikukkunud katse tegin ülikooli esimesel kursusel, kui küsisin ühiselamu majandusjuhilt endale toa. Esimesel päeval käisin tutvusin siis entusiastlikult oma toa ja uue toakaaslasega. Too aga oli juba 3. kursusel ja konkreetse arvamusega, et minusugune rebane sinna tuppa oodatud ei ole, eriti nendel öödel, kui ta koos oma boyfriend'iga seal plaanib olla. Neid öid, kui ei plaani, ei pidanud ette tulema. Vaatasin üle ka ühikaköögi ja pesuruumid ning läksin teatasin siis ühikatubade administraatorile, et selgus, et ma ei vajagi üldse ühikatuba. Too toakaaslane ei tundunud eriline Sõprade fänn olevat,..

Neljanda katsena õnnestus mul mingi ime läbi saada lausa 2-toaline rõduga (!) korter ülikooli pereühiselamus! See oli üks huvitav aeg, sain esmakordselt tõelise oma kodu tunde ja leidsin uusi sõpru, kellest said head kaaslased mitmeks aastaks. Kahjuks ühiselamus elamisel olid oma varjuküljed, eriti need prussakad, kes minu esimeses tõelises üürikorteris käitusid nagu kährikud Mägra maja laulus, nii et sellestki kodust sai paari aastaga minevik.

Ja siis tulid viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas kodu... Oli rõdusid ja oli treppe, oli aed ja oli oi kui palju tööd, vaeva, higi, pisaraid, rõõme, seiklusi, külalisi ja nalja. Kümnenda kolimise juures tunnen ennast juba täieliku profina asjade sorteerimises, pakkimises, laiali jaotamises, ära andmises, minema viskamises ja välja vahetamises. Kolimine on iga kord nagu uus algus ja puhta lehe keeramine. Igasugust üleliigset kraami ei ole kellelgi ju tahtmist kaasa kolida ja nii võiks uude koju jõuda alati just see, mis kõige südamelähedasem ja sobilikum sellesse eluetappi.

Küll aga on iga koduga kaasa tulnud midagi omapärast. Näiteks maamajast Mustamäe korterisse kolides avastasin, et trummikomplekti ei saagi kaasa võtta! Viimati kolides aga oli eelmine elanik lahkesti kõik oma veiniklaasid ja kogu baasikapi sisu minule jätnud. Kahjuks ei tulnud ta ilmselt selle pealegi, et järgmine elanik äkki alkoholi ei joo ja kogu see hinnaline kraam on nüüd kuidagi kodutu. Kõige rohkem kahju on mul vist raamatutest, millest oleme välja kasvanud ja millele alati ei jõuagi seda õiget uut kodu otsida. Kõige suurem rõõm on aga kõige selle mõttetu nodi ära viskamisest, mis liigitub sinna "võidab see, kel surres rohkem asju"-kategooriasse. Sest noh, mida vähem õnnestub asju alles hoida, seda lihtsam on järgmistele seiklustele vastu minna :)

Data! Data! Data!

"Data! Data! Data!" he cried impatiently. "I can't make bricks without clay."

“It is a capital mistake to theorize before one has data.”
 -  Sherlock Holmes

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht..

Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks 
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks 
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks 

Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik 
kodu on nii imeline, tavaline paik 
Kodu on nii imeline, tavaline paik 

Kodus mõni väike asi korraga on suur 
kodu oleme me ise, väikene ja suur 
kodu oleme me ise, väikene ja suur 
O. Ehala, J. Viiding. "Kodulaul" Nuktisamehest

Stockholm'i kinnisvaraturu hullumeelsusest teab küll vist igaüks, kes natuke siinse elu poole kiiganud. Üürihinnad on hullumeelsed, ostuhinnad ulmevaldkonnast, kinnisvaramulli lõhkemisest spekuleeritakse ja valitsust kritiseeritakse pidevalt, ja päris igas linnajaos elamisse ei suhtuta kuigi entusiastlikult. Üldiselt senise kogemuse põhjal öelda, et kõik ongi nii, nagu jutud räägivad. 

Kinnisvara ostu-müügiturg on siin üldiselt väga kiire. Nii kiire, et mõni kuulutus jõuab vaevu kinnisvaraportaalidesse ilmuda, kui see juba maha võetakse. Enne, kui objekti kohta maaklerilt lisaküsimusi jõuad küsida, rääkimata vaatama minemisest. Populaarsemad leheküljed kinnisvara kuulutamiseks Hemnet ja Booli.se. Üldiselt keegi ilma maaklerita ei müü ja maaklerid teevad vähemalt head tööd ilusate piltide ning eksponeerimisega. Samas päris kõike ei tasu ka siin maklerite suust uskuda, numbreid osatakse tihti sobivas valguses näidata ja selle õige kodu leidmine on tõeline peavalu.

Kui Eestis on pigem nii, et objekti müüakse tükk aega ja tihti peab hindagi alandama, siis siin on olukord vastupidine. Üldiselt on nii, et soovijaid on objektidele palju ja tegelik müügihind kujuneb hoopis enampakkumise käigus. Seetõttu tuleb endale enne ostmist väga selgeks teha, millises hinnaklassis kodu saab endale lubada ja sellest oluliselt madalama hinnaga objekte vaadata. Pangalaenu saamiseks peab endal olema vähemalt 15% sissemaksuks, see on lausa seadusega reguleeritud. Ainsaks erandiks on vist Sbab, kes nõuab 5% olemasolu ja on valmis ka puuduva 10% riiklikust nõutavast eraldi juurde laenama. Samas tagasimaksmisega siin inimesed väga kiirustama ei pea, pangad annavad tihti laenu ka ilma põhiosa amortiseerimata, kõigest intressimaksete tasumise eest! Nii venivad mõned kodulaenud lausa 100 aasta pikkuseks..

Kinnisvara üüriturg tunneb siin kahte sorti lepinguid. Första hand ehk "esimese käe" lepinguid on väga raske saada. Linn on koondanud üürikinnisvara pakkuvad firmad ühe portaali alla ja igal soovijal on võimalik ennast portaalis digitaalselt järjekorda panna. Iga-aastane järjekorramaks on 225 SEKi ja seda regulaarselt tasudes on võimalik aastaid järjekorras seda päris oma üürikorterit oodata. Järjekorras olles on võimalik pidevalt uute üürikorterite kuulutustel silma peal hoida ja end huvitavate korterite järjekorda panna. Üldiselt võivad järjekorrad varieeruda 10st kuni 1000 huviliseni vabalt. Statistika on üsna must, näiteks suvalise 3-toalise korteri saajaks Stockholmi linnas 2014. aastal olnud inimesed on enamjaolt olnud järjekorras keskmiselt 6-10 aastat!

Loomulikult sõltub natuke ka sellest, millisesse asukohta korterit otsitakse, kui palju ollakse valmis maksma ja kui palju on sellesse piirkonda teisi huvilisi. Vahel juhtub nii, et tekib korter, kuhu otsitakse üürilisi eriti kiiresti näiteks alt ära hüpanud üüriliste asemele ja siis võib korteri kätte saada ka vaid õnneliku käega, nö bostadssnabben järjekorras. See tähendab, et korteri saab esimene õnnelik, kes avaldab soovi just seda korterit saada ja kes täidab finantsnõuded. Aga pean ütlema, et pea kahe aasta jooksul, mis mina olen esimese käe korteritel silma peal hoidnud, siis hea hinna ja asukohaga korterid üldiselt bostadssnabben'i järjekorda ei satu. Hoolimata sellest, et järjekord võib tunduda lootusetult pikk, soovitan siiski olla järjepidev:

• portaali kasutajaks saab ennast registreerida ka inimene, kes veel ei ela Rootsis (nö foreign students), ja makstes liikmemaksu õigeaegselt, saab juba varakult järjekorda asuda
• huvipakkuva korteri järjekorda tasub end panna ka siis, kui tundub, et huvilisi konkreetsele korterile on palju. Tean mitut juhust, kust esialgu näiteks 40nes olnud inimene saigi lõpuks just soovitud korteri, sest eespool olnud huvilised langesid järjest erinevatel põhjustel ära. Samas tasub ka endal kandideerida vaid korteritele, mille puhul näed, et kindlasti kõik vajalikud nõuded suudad täita ja korter tõesti sobib
• kui tekib väikegi lootus saada huvipakkuv korter, tasub õigeaegselt ja kiiresti hankida kogu vajalikud dokumendid (üürileandja nõuded on alati korteri üürikuulutuse juures detailselt välja toodud), nagu palgatõend, eelnev üürileping jms, sest kui reaalselt korter pakutakse, siis aeg dokumentide esitamiseks on üldiselt päris lühike

Ja ega muud polegi, kui head õnne soovida! Första hand lepingud on väga head lepingud, sest need sõlmitakse siin üldiselt tähtajatult (välja arvatud ajutised lühiajalised pakkumised, aga need on eritähisega nagunii) ja lepingu saanu võib ennast oma uues kodus kindlalt tunda niikaua, kui korralikult üüri maksab ja naabreid ei sega. Kui tekib vajadus ajutiselt mujal elada, siis on esimese käe lepingu omanikul võimalus üürileandja loal oma korterit ise edasigi üürida. Neid lepinguid nimetatakse nö andra hand ehk "teise käe" lepinguteks. Teise käe lepingut on üldiselt palju lihtsam saada, sest neid lepinguid pakutakse avalikult kinnisvaraportaalides ja lepingu saamiseks ei pea järjekorras seisma, vaid kõik sõltub juba pigem heast õnnest ja rahakoti paksusest. 

Parimad pakkumised teise käe lepingutele on üldiselt Bostaddirekt portaalis, kuid sarnaseid portaale on tegelikult mitmeid ja kuulutada tasub alati ka näiteks kohalikes ajalehtedes ja FB gruppides. Parim lootus hea korter leida on muidugi hea taustaga ja hea töökohaga inimestel. Kuigi seaduse kohaselt ei ole teise käe üürileandjal õige oluliselt rohkem üüri küsida, kui nad ise maksavad oma korteri eest, tuleb siiski arvestada, et enamasti on teise käe korterid oluliselt suurema üüriga, kui esimese käe omad. Siiski tasub alati olla ettevaatlik ja uurida ka üürileandja tausta, et mitte petta saada Kahjuks kohalikus Kuldse Börsi-sarnases portaalis Blocket'is pidavat ka tõsisemaid petujuhtumeid aegajalt ette tulema. 

Teise käe lepingu puhul peab mõningatel juhtudel arvestama ka sellega, et üürileandja võib nõuda kopsakat deposiiti, mis tagastatakse juhul, kui korter üürilepingu lõppedes endiselt heas korras ja probleemideta üle antakse.  Enne sisse kolimist tasub alati pakutav korter ka hoolega üle vaadata, uurida, kas majas on olemas üldkasutatavad pesumasinad ja -kuivatid jms võimalused.