Nüüd vaatan, et Hoover ongi täitsa sobilik reisile minekuks, ise küll selga istuda sellele ei üritanud. ;)
Wednesday, February 18, 2015
Hooveriga reisile
Kui ma väike olin, mötisklesin tihti, et kuidas nöiad ikka luua seljas lendavad? Kuna luud ei olnud ka enam päris igapäevases kasutuses olev atribuut, viis vahel möttelend ikka uitama, et 'aga kas siis tolmuimeja on veel kiirem moodne lennuvahend?'
Friday, February 13, 2015
Spordipäev
Kas ma olen juba öelnud, kuidas ma hindan personaalsust, võrdsust ja stressivabadust koolisüsteemis? Meie viimase 6 aasta koolikogemused on igal juhul seinast seina, alustades põhjalikust koolistressist ja pingetest, lisades sellele koduõppe ja seejärel kolimise Eesti koolisüsteemist Rootsi koolisüsteemi.
Loomulikult on igal süsteemil omad eelised ja puudused. Hindan kõrgelt Eesti koolilaste õpitulemusi maailmamastaabis, näiteks palju kiidetud PISA testi tulemustes. Samas individuaalsel tasandil ei ole asi sugugi nii roosiline, individuaalsest suhtumisest on asi õppetöös kaugel, kõik lapsed peavad vastama täpselt samale standardile ja kõigile kehtivad samad nõuded igas aines, hoolimata eeldustest, võimekusest, huvidest jms. Ka lapsekesksest lähenemisest õppetöös võib enamasti vaid unistada kahjuks. Sellisel süsteemil on paraku oma ohvrid, mis meie pere jaoks osutusid igatahes vastuvõetamatuteks.
Üheks heaks küljeks on muidugi see, et lapsevanema soovil on Eestis täielikult lubatud koduõpe põhikooli astmes, ja kui lapsevanemal tahtmist ning võimalusi, on selline individuaalne ja just lapsele ning perele sobiv õppemeetod võimalik täitsa kasutusele võtta. Meie seda omal ajal ühe õppeaasta jooksul ka praktiseerisime ja mälestused on vaid positiivsed! Laste õppimiskiirus, õpihuvi ja võimekus näitasid ennast täiesti uuest küljest, samuti jäi lastele tohutult aega tegeleda just sellega, mis igaühe eripäradele ja huvidele kõige rohkem vastas. Peaasi, et peres on olemas see lapsevanem või tugiisik, kes koduõpet korraldada saab.
Viimased 2 õppeaastat oleme aga viibinud hoopis Rootsi koolisüsteemis ja tuleb tunnistada, et siin jätkub mul kiidusõnu hoopis rohkem. Vägagi lapsekeskne, hooliv, võrdõiguslik ja avatud suhtumisega süsteem. Lapsele jäetakse väga palju vabadust, valikuvõimalust ja samas ka vastutust ise õppida. Piitsa meetodit ei harrastata ja õppimisrõõm ise ongi peamiseks präänikuks. Faktide tuupimise asemel õpitakse läbi loovuse, kogemuse, koostöö ja praktilise töö, jättes sisse ka tugeva individuaalsuse noodi. Lisaks on väga suur rõhk just üksteisega ja erinevustega arvestamisel. Noh, näiteks on igal klassil oma sõprusklass koolis, et tuua üksteisele lähemale muidu eraldi olevaid suuri ja väikesi. Näiteks on üks päev nädalas nö mängupäev, kus 1. ja 4. klassi lapsed saavad kooliõuel kokku ja mängivad kõike koos, üksteisega arvestades. Igal pisikesel on oma "suur sõber", kes talle toeks, nõuandjaks ja julgustuseks. Suur rõhk on laste füüsilise liikumisvajaduse rahuldamisel, koolipäeva jooksul on alati 1-2 pikemat vahetundi, sealjuures ühe pika vahetunni veedavad lapsed alati kooliõuel värskes õhus. Ülisuper!
No näiteks see talispordipäev, mis mind kirjutama ajendaski. Ühel ilusal veebruarikuisel talvepäeval saadeti kogu põhikool spordipäeva pidama, koolist välja. Algkooli lastele oli spordipäeva tegevusteks spordimängud + kelgutamine. Spordimänge korraldavad pisikestele aga 8. ja 9. klassi lapsed. Põhikooli lastele antakse aga võimalus igal ühel just endale sobivaim ja meeldivaim spordiala või tegevus spordipäevaks valida. Selleks võib siis olla kelgutamine, uisutamine, murdmaasuusatamine, mäesuusatamine, lumelauasõit või hoopis lihtsalt jalutamine+orienteerumine. Spordipäeva tegevused on jagatud kahte ossa, vahepeal on ka lõunapaus, kus lastel on võimalik süüa, vorste grillida, sooja teed/kakaod juua ja jalga puhata. Spordipäeva eesmärgiks on võimaldada kõigil lastel end neile sobival füüsilisel moel proovile panna, mitte moodustada 10l alal pingerida, "kes käsu peale kõige kõrgemale ja kaugemale hüppab". Igasugune laste võimekuse põhine pingeridade koostamine on siin täiesti vastuvõetamatu ja see ongi minu meelest üks suuremaid plusse - lastes ei teki stressi, et kogu aeg kellegagi võrreldakse või kellestki parem/halvem ollakse, vaid kõigil on võimalus just iseend võimetekohaselt proovile panna ja viljeleda seda, mis kõige sobivam, enda taktis edasi püüelda ja areneda.
Loomulikult on sellisel vaba õhkkonnaga koolisüsteemil oma varjuküljed, näiteks on võimalik vägagi laisk olla ja õppimist mitte eriti tõsiselt võtta. Seda näitavad ka madalamad tulemused teiste maadega võrreldes. Siin jääb muidugi suur vastutus ka lapsevanematele, kelle ülesandeks on siis lapsi ka kodus suunata, mitte eeldada, et kogu töö koolis ära tehakse. Tundide viisi kodutööde tegemist aga ei ole, kunagi ei koormata lapsi üle näiteks10 kontrolltööga ühes päevas. Ka nädalavahetused jäetakse puhkamiseks. Laste kooliaastate jooksul olen õppinud tohutult hindama seda stressivabadust ja inimlikkust, mida siinne süsteem pakub.
Loomulikult on igal süsteemil omad eelised ja puudused. Hindan kõrgelt Eesti koolilaste õpitulemusi maailmamastaabis, näiteks palju kiidetud PISA testi tulemustes. Samas individuaalsel tasandil ei ole asi sugugi nii roosiline, individuaalsest suhtumisest on asi õppetöös kaugel, kõik lapsed peavad vastama täpselt samale standardile ja kõigile kehtivad samad nõuded igas aines, hoolimata eeldustest, võimekusest, huvidest jms. Ka lapsekesksest lähenemisest õppetöös võib enamasti vaid unistada kahjuks. Sellisel süsteemil on paraku oma ohvrid, mis meie pere jaoks osutusid igatahes vastuvõetamatuteks.
Üheks heaks küljeks on muidugi see, et lapsevanema soovil on Eestis täielikult lubatud koduõpe põhikooli astmes, ja kui lapsevanemal tahtmist ning võimalusi, on selline individuaalne ja just lapsele ning perele sobiv õppemeetod võimalik täitsa kasutusele võtta. Meie seda omal ajal ühe õppeaasta jooksul ka praktiseerisime ja mälestused on vaid positiivsed! Laste õppimiskiirus, õpihuvi ja võimekus näitasid ennast täiesti uuest küljest, samuti jäi lastele tohutult aega tegeleda just sellega, mis igaühe eripäradele ja huvidele kõige rohkem vastas. Peaasi, et peres on olemas see lapsevanem või tugiisik, kes koduõpet korraldada saab.
Viimased 2 õppeaastat oleme aga viibinud hoopis Rootsi koolisüsteemis ja tuleb tunnistada, et siin jätkub mul kiidusõnu hoopis rohkem. Vägagi lapsekeskne, hooliv, võrdõiguslik ja avatud suhtumisega süsteem. Lapsele jäetakse väga palju vabadust, valikuvõimalust ja samas ka vastutust ise õppida. Piitsa meetodit ei harrastata ja õppimisrõõm ise ongi peamiseks präänikuks. Faktide tuupimise asemel õpitakse läbi loovuse, kogemuse, koostöö ja praktilise töö, jättes sisse ka tugeva individuaalsuse noodi. Lisaks on väga suur rõhk just üksteisega ja erinevustega arvestamisel. Noh, näiteks on igal klassil oma sõprusklass koolis, et tuua üksteisele lähemale muidu eraldi olevaid suuri ja väikesi. Näiteks on üks päev nädalas nö mängupäev, kus 1. ja 4. klassi lapsed saavad kooliõuel kokku ja mängivad kõike koos, üksteisega arvestades. Igal pisikesel on oma "suur sõber", kes talle toeks, nõuandjaks ja julgustuseks. Suur rõhk on laste füüsilise liikumisvajaduse rahuldamisel, koolipäeva jooksul on alati 1-2 pikemat vahetundi, sealjuures ühe pika vahetunni veedavad lapsed alati kooliõuel värskes õhus. Ülisuper!
No näiteks see talispordipäev, mis mind kirjutama ajendaski. Ühel ilusal veebruarikuisel talvepäeval saadeti kogu põhikool spordipäeva pidama, koolist välja. Algkooli lastele oli spordipäeva tegevusteks spordimängud + kelgutamine. Spordimänge korraldavad pisikestele aga 8. ja 9. klassi lapsed. Põhikooli lastele antakse aga võimalus igal ühel just endale sobivaim ja meeldivaim spordiala või tegevus spordipäevaks valida. Selleks võib siis olla kelgutamine, uisutamine, murdmaasuusatamine, mäesuusatamine, lumelauasõit või hoopis lihtsalt jalutamine+orienteerumine. Spordipäeva tegevused on jagatud kahte ossa, vahepeal on ka lõunapaus, kus lastel on võimalik süüa, vorste grillida, sooja teed/kakaod juua ja jalga puhata. Spordipäeva eesmärgiks on võimaldada kõigil lastel end neile sobival füüsilisel moel proovile panna, mitte moodustada 10l alal pingerida, "kes käsu peale kõige kõrgemale ja kaugemale hüppab". Igasugune laste võimekuse põhine pingeridade koostamine on siin täiesti vastuvõetamatu ja see ongi minu meelest üks suuremaid plusse - lastes ei teki stressi, et kogu aeg kellegagi võrreldakse või kellestki parem/halvem ollakse, vaid kõigil on võimalus just iseend võimetekohaselt proovile panna ja viljeleda seda, mis kõige sobivam, enda taktis edasi püüelda ja areneda.
Loomulikult on sellisel vaba õhkkonnaga koolisüsteemil oma varjuküljed, näiteks on võimalik vägagi laisk olla ja õppimist mitte eriti tõsiselt võtta. Seda näitavad ka madalamad tulemused teiste maadega võrreldes. Siin jääb muidugi suur vastutus ka lapsevanematele, kelle ülesandeks on siis lapsi ka kodus suunata, mitte eeldada, et kogu töö koolis ära tehakse. Tundide viisi kodutööde tegemist aga ei ole, kunagi ei koormata lapsi üle näiteks10 kontrolltööga ühes päevas. Ka nädalavahetused jäetakse puhkamiseks. Laste kooliaastate jooksul olen õppinud tohutult hindama seda stressivabadust ja inimlikkust, mida siinne süsteem pakub.
Thursday, February 5, 2015
Heaoluühiskonna murekesed
Kui ma kunagi Stockholmi kolisin, oli üürikorteriga selline kahtlane lugu, et eelmine üürnik ei tahtnud kuidagi välja kolida :) No tegelikult oli ta alguses ise öelnud, et kolib peale jaanipäeva välja ja mina saan siis uueks üüriliseks. Juba aprillis leppisime tähtajaks kokku 1. juuli, et siis tal on piisavalt aega. Noh, mina oma üle-mere-kolimise otsustasin igaks juhuks ajastada 1. augustiks. Esiteks oli mul palju tegemist ja reisimist töö asjus ja teiseks ma ikka tahtsin jätta mingi puhvri ettenägematute murekeste lahendamiseks.
See puhverkuu muidugi kulus kenasti ära ja veel 25. juulil ei olnud päris selge, kas eelmine üürnik jõuab ikka välja kolida või hakkame hoopis koos elama augustis ;) Viimasel hetkel selgus siiski, et 1. augustil asusin elama omapead. Küll aga tegime leppe eelmise üürnikuga, et ostan mõned tema senised mööblijupid ära. Et temal siis vähem kolida ja võimalus oma uude koju just õige ja sobiv mööbel valida. Mina olin kodutu võõras ühiskonnas ja hoolimata sellest, et summa tundus ennekuulmatult suur, otsustasin, et võtan selle diili vastu. No esiteks juba vastutulekust inimesele, kes nii lahkelt aitas mul siin oma esimese kodu leida! Ja ega siis uues ühiskonnas võhikuna ei ole lihtsam hakata kuskilt uut mööblit kohe hankima. Esimesel kolimispäeval oli mul kasutada ka renditud kaubabuss, aga lausa kahe autojuhi, kolme mobiilse GPSi ja ühe paberkaardi abil suutsime me linnas ainult ära eksida, IKEAsse jõudmisest oli asi kaugel :)
Aja jooksul on tulnud väheke sobivamat mööblit hankida ja seega tuli mul nüüd mõte "kaasavaraks" saadud mööblikoormat natuke vähendada. Kõik asjad korralikud ja ilusad ja täiesti otstarbelised, milles probleem! Njaaa... Panin kuulutused üles kõigepealt FBsse. Ikka kohe mitmesse gruppi ja valmis järgi tulemise eest ära andma. 2 päeva ja pool huvilist.. Otsustasin siis kohalikku ajalehte kuulutuse panna Kuna kuulutus maksab 30SEKi, mõtlesin, et hinnaks panengi selle sümboolse summa, et vähemalt kuulutamise vaev oleks kaetud. 5 minutit pärast kuulutuse avaldamist saingi kohe esimese kõne. "Tulen õhtul kl 21 järele, kas sobib?".. Eee.. noh.. natuke hilja küll on, aga ju siis muul ajal ei saa, hea küll!
Ootasin 22.30ni, aga kedagi ei tulnudki. Ja rohkem huvilisi ka mitte. Oli vist liiga odav. Ajaleht on täis kõrgema ja madalama hinnaga igasugust erinevat mööblikraami. Tundub aga, et ostjaid ei jagu, kõigil on lihtsam IKEAst minna endale jälle uus osta. Või on asi selles hullus talves, mis siia kohale jõudis, et keegi enam isegi tasuta kraami ei taha? Huvitav on see, et kui ise kolimise ajal otsisin ajalehest sobivat köögimööblit, sain igalt kuulutajalt vastuseks, et "juba läinud". Järelikult on asi selles lumes. Olid ajad, kui ootasime lastega pikisilmi ilusat valget lund. Nüüd aga sajab juba nädal aega iga päev ja linnavurledena eelistaks, kui see jama juba lõppeks! Kuiv ja soe kesklinnatalv sobib meile ikka palju paremini...
Aga mis siis teha mööbliga? Ma ei julge Statsmission'i poodigi minna pakkuma sellises ühiskonnas. Sellist head diili, nagu eelmine üürnik tegi, ei õnnestu mul isegi unes järgi teha :)
See puhverkuu muidugi kulus kenasti ära ja veel 25. juulil ei olnud päris selge, kas eelmine üürnik jõuab ikka välja kolida või hakkame hoopis koos elama augustis ;) Viimasel hetkel selgus siiski, et 1. augustil asusin elama omapead. Küll aga tegime leppe eelmise üürnikuga, et ostan mõned tema senised mööblijupid ära. Et temal siis vähem kolida ja võimalus oma uude koju just õige ja sobiv mööbel valida. Mina olin kodutu võõras ühiskonnas ja hoolimata sellest, et summa tundus ennekuulmatult suur, otsustasin, et võtan selle diili vastu. No esiteks juba vastutulekust inimesele, kes nii lahkelt aitas mul siin oma esimese kodu leida! Ja ega siis uues ühiskonnas võhikuna ei ole lihtsam hakata kuskilt uut mööblit kohe hankima. Esimesel kolimispäeval oli mul kasutada ka renditud kaubabuss, aga lausa kahe autojuhi, kolme mobiilse GPSi ja ühe paberkaardi abil suutsime me linnas ainult ära eksida, IKEAsse jõudmisest oli asi kaugel :)
Aja jooksul on tulnud väheke sobivamat mööblit hankida ja seega tuli mul nüüd mõte "kaasavaraks" saadud mööblikoormat natuke vähendada. Kõik asjad korralikud ja ilusad ja täiesti otstarbelised, milles probleem! Njaaa... Panin kuulutused üles kõigepealt FBsse. Ikka kohe mitmesse gruppi ja valmis järgi tulemise eest ära andma. 2 päeva ja pool huvilist.. Otsustasin siis kohalikku ajalehte kuulutuse panna Kuna kuulutus maksab 30SEKi, mõtlesin, et hinnaks panengi selle sümboolse summa, et vähemalt kuulutamise vaev oleks kaetud. 5 minutit pärast kuulutuse avaldamist saingi kohe esimese kõne. "Tulen õhtul kl 21 järele, kas sobib?".. Eee.. noh.. natuke hilja küll on, aga ju siis muul ajal ei saa, hea küll!
Ootasin 22.30ni, aga kedagi ei tulnudki. Ja rohkem huvilisi ka mitte. Oli vist liiga odav. Ajaleht on täis kõrgema ja madalama hinnaga igasugust erinevat mööblikraami. Tundub aga, et ostjaid ei jagu, kõigil on lihtsam IKEAst minna endale jälle uus osta. Või on asi selles hullus talves, mis siia kohale jõudis, et keegi enam isegi tasuta kraami ei taha? Huvitav on see, et kui ise kolimise ajal otsisin ajalehest sobivat köögimööblit, sain igalt kuulutajalt vastuseks, et "juba läinud". Järelikult on asi selles lumes. Olid ajad, kui ootasime lastega pikisilmi ilusat valget lund. Nüüd aga sajab juba nädal aega iga päev ja linnavurledena eelistaks, kui see jama juba lõppeks! Kuiv ja soe kesklinnatalv sobib meile ikka palju paremini...
Aga mis siis teha mööbliga? Ma ei julge Statsmission'i poodigi minna pakkuma sellises ühiskonnas. Sellist head diili, nagu eelmine üürnik tegi, ei õnnestu mul isegi unes järgi teha :)
Sunday, February 1, 2015
Kevade poole
Rahvakalendri kohaselt on taliharjapäev see tähtis punkt, kus päev murrab talve selgroo ja nüüd läheb elu aina kevade poole :) Noh, sel aastal meil siin on küll vist vastupidi, see õige tali alles hakkab tulema, Eelmisel aastal oli meil terve talve ilm hästi soe ja kuiv, kesklinnas elades jäi tihti tunne, et milleks neid talveriideid veel vaja on. Kui tuli tahtmine suusatama minna, pidime selleks Norra piirini sõitma enne, kui esimest lumekuhja nägime metsa all.
Sel talvel ma ei hakanud üldse pead murdmagi põhjalikuma talvevarustuse hankimisega, arvasin, et neil kahel päeval, kui Stockholmis talv on, saame eelmise aasta varustusega kenasti hakkama. Selleks, et elu liiga üksluine ei tunduks, saabus nüüd lõpuks meilegi siia kesklinna aga tali ja iga päev on eri nägu. Ühel päeval sajab vihma, järgmisel paistab päike, siis jälle sadamed. Ja nii varieerub kergest seenevihmast ilusate laiade lumehelvesteni, koos kogu vahepealse võimaliku ja võimatu spektrumiga. Igav ei hakka!
Loodus on muidugi imeilus ka siis, kui valede jalanõudega saavad varbad momentaalselt märjaks ja teed on ütlemata libedad.
Sel talvel ma ei hakanud üldse pead murdmagi põhjalikuma talvevarustuse hankimisega, arvasin, et neil kahel päeval, kui Stockholmis talv on, saame eelmise aasta varustusega kenasti hakkama. Selleks, et elu liiga üksluine ei tunduks, saabus nüüd lõpuks meilegi siia kesklinna aga tali ja iga päev on eri nägu. Ühel päeval sajab vihma, järgmisel paistab päike, siis jälle sadamed. Ja nii varieerub kergest seenevihmast ilusate laiade lumehelvesteni, koos kogu vahepealse võimaliku ja võimatu spektrumiga. Igav ei hakka!
Subscribe to:
Posts (Atom)