Moodne meik

Mõni aeg tagasi avastasin, et ma ei saa üldse tööd teha! Natuke aega arvutiekraani põrnitsemist, ja silmad hakkasid valutama. Noh, puhkasin silma ja arvasin, et ju see kutsehaigus on. Aga siis hakkas tunduma, et asi ei parane ka siis, kui silmi puhata natuke. Üleüldse oli kange tahtmine kogu aeg silmi lihtsalt kinni hoida ja lihtsalt lebada, mis aga minu kohustuste ja tegemiste hulgaga kuidagi ei sobinud kahjuks.
Mul on varasemast juba päris mitu kogemust kohaliku esmaabi ja arstiabi osas, seetõttu olin väga ettevaatlik ja mõtlesin mitu korda järele, et mis see õige stsenaarium siis on silmamurede puhul.
Minu seekordseteks eeldusteks oli:
- teadmata hulk nädalaid/kuid seda arstiabi oodata ei saa ja
- kulud võiksid ikkagi mõistlikkuse piiresse jääda

Seetõttu helistasin siis seekord esmalt oma koduarsti (husläkarmottagning, nagu Eesti mõistes perearst) kliinikusse ja panin end järjekorda. Meie kliinik on nii peene süsteemiga, kus tuleb helistada vastuvõttu, telefonile vastab arvuti. Helistaja valib sobiva teeninduskeele (valikus on muidugi ainult rootsi ja inglise keel), valib kellaaja, millal soovib, et tagasi helistatakse, määrab ka telefoninumbri ja isikukoodi ja kinnitab viimast korda, et just need on kõik õiged andmed. Juhin tähelepanu, et kogu suhtlus käib arvutiga, meeldiv naisroboti hääl loeb ette kõik numbrid (ja automaatselt tuvastatud telefoninumbri). Väga mugav, mina vajutan aga nr 1 (ehk kinnitus) ja juba tunnikese pärast helistabki päris inimene mulle tagasi.

Üllataval kombel selgus, et koduarst siiski silmaarsti-teenust ei paku ja sel korral soovitati  minna silmamuret kurtma otse CityAkut'i ehk lähimasse esmaabipunkti, kus ka silmaarsti vastuvõtt olemas. CityAkut'i kodulehekülg hoiatas kindlasti ette helistama, igaks juhuks tegin ka seda ja sealt julgustati ikkagi otse kohale tulema. Kuigi veendunud jalakäijana oli väga raske seekord bussisõidu kasuks otsustada, selgus, et kiire kohale jõudmine on elavas järjekorras vastuvõtu puhul ikka väga mõistlik valik. Silmakliiniku vastuvõtuõde osutus aga väga toredaks, tegi esmased aparaaditestid ja arvutas kohe välja, et ega enne tundi aega arsti löögile nagunii ei pääse. Õnneks on kohe esmaabikliiniku kõrval EspressoHouse ja tunnikese ootamise nimel end Caramel Latte'ga lohutada tundus igati hea diil!
Vastuvõttev silmaarst osutus hästi toredaks ja põhjalikuks. Vaatas esialgu aparaadiga, siis arvas, et paneb silma natuke "selgindavaid" silmatilku ja vaatab uuesti. Silmapõletik oligi kohe tuvastatud, sain retsepti ja kodupoole minnes ma kohe tundsin selgelt, kuidas silma tilgutatud antibiootikum oma tööd teeb. Kodus peeglisse vaadates avastasin, et arstikülastuse hinna sees oli ka ereoranzi värviga silmameik! Noh, meil oli küll arstiga juttu, et ega ma liiga tihti mascara't ei kasuta, aga seda muljet küll ei jäänud, et arst seda viga kohe parandama otsustas hakata :)  Apteeker oli aga rootslaslikult delikaatne ega maininud minu moodsa väljanägemise kohta midagi, küllap on enamatki näinud.

Kogemus numbrites:
- 1h10min koduarsti kõnejärjekorras
- 2 minutit CityAkuten'i kõnejärjekorras
- 1h20min drop-in vastuvõtu järjekorras
- 10 min silmaarsti vastuvõtul
- 350 SEK visiiditasu
- 140 SEK silmatilgad, mis esmamulje põhjal on meeldivalt mahe ja kiiretoimeline
Ehk siis seekordse intsidendi kokkuvõttev hinnang on hetkel lõpp hea, kõik hea! Peaasi, et selle rohuga saabki põletikule piiri ja rohkem abi otsima ei peaks.

Eriti tore on see, et seekordne registratuurineiu oli väga lahke- sain endale lõpuks ometi templiraamatu ehk högkostnadskort'i. Selle kaardi abil peaks olema võimalik hoida oma iga-aastased arstilkäigu kulud kontrolli all, ja eriti tore uudis on see, et sama pere lapsed peaks kaardi info kohaselt kuuluma kõik ühe kaardi peale (kahjuks meie pere lastel pole õnnestunud seda veel saada, kuigi kulutusi on juba ohtralt olnud). Kui aastased arstikülastuskulud jõuavad 1000SEKini, peaks see kaart andma õiguse tasuta arstikülastuseks. Kõiki kulutusi aga see kaart küll kahjuks ei kata, näiteks haiglapäeva tasu, vaktsiine ja mammograafiat, mis on ju kurb lausa!

Kolimise kasulikkusest

Mäletan, et kui ma väike olin, siis tundus mulle elu hirmus üksluine, sest me ei kolinud absoluutselt! Tegelikult olid mu vanemad lastega muidugi kolinud küll, aga mina polnud selleks hetkeks veel väga teadlik maailma asjadest ja kõik mälestused olid seotud ikkagi ainult ühes majas elamisest. Lubasin endale tollal, et kui mina suureks kasvan, siis kolin niipalju, kui ise tahan! Noh, rääkimata sellistest olulistest detailidest, nagu lubadus kindlasti elada rõduga korteris ja trepiga majas, sest need tundusid väga lahedad. Teistel klassikaaslastel ju olid need..

Kui vahekokkuvõtteid peaks tegema, siis võib öelda, et selle plaani olen tänaseks küll mitmekordselt täitnud ja ületanudki! Kolimisega tegin esimesi arglikke sammu juba gümnaasiumis õppides ja sealt edasi on seda küll vist järjest tihemini juhtunud. Katsetatud sai kõike - kõigepealt 2 ööd peretuttava elutoas Mustamäel, mille kohta tundsin, et see pole ikka päris see mida ma omapead elamise all mõtlesin.

Teine katse oli edukam, terve õppeaasta elasin omaette ühikakorteris. See oli üks värvikas kant, pool maja oli korralike korterite päralt ja teine pool mitte nii edumeelse kontingendi päralt. Ükskord koolist tulles näiteks tegeles kiirabi trepikojas teadvusetu meesterahvaga ja koju saamiseks pidin temast põhimõtteliselt üle astuma. Peale seda, kui korteris kutsumata külalised käisid ja minu ainsa varanatukese, sangaga muusikakeskuse :) kaasa viisid, tundus, et see pole ka see päris kodu.

Kolmanda läbikukkunud katse tegin ülikooli esimesel kursusel, kui küsisin ühiselamu majandusjuhilt endale toa. Esimesel päeval käisin tutvusin siis entusiastlikult oma toa ja uue toakaaslasega. Too aga oli juba 3. kursusel ja konkreetse arvamusega, et minusugune rebane sinna tuppa oodatud ei ole, eriti nendel öödel, kui ta koos oma boyfriend'iga seal plaanib olla. Neid öid, kui ei plaani, ei pidanud ette tulema. Vaatasin üle ka ühikaköögi ja pesuruumid ning läksin teatasin siis ühikatubade administraatorile, et selgus, et ma ei vajagi üldse ühikatuba. Too toakaaslane ei tundunud eriline Sõprade fänn olevat,..

Neljanda katsena õnnestus mul mingi ime läbi saada lausa 2-toaline rõduga (!) korter ülikooli pereühiselamus! See oli üks huvitav aeg, sain esmakordselt tõelise oma kodu tunde ja leidsin uusi sõpru, kellest said head kaaslased mitmeks aastaks. Kahjuks ühiselamus elamisel olid oma varjuküljed, eriti need prussakad, kes minu esimeses tõelises üürikorteris käitusid nagu kährikud Mägra maja laulus, nii et sellestki kodust sai paari aastaga minevik.

Ja siis tulid viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas kodu... Oli rõdusid ja oli treppe, oli aed ja oli oi kui palju tööd, vaeva, higi, pisaraid, rõõme, seiklusi, külalisi ja nalja. Kümnenda kolimise juures tunnen ennast juba täieliku profina asjade sorteerimises, pakkimises, laiali jaotamises, ära andmises, minema viskamises ja välja vahetamises. Kolimine on iga kord nagu uus algus ja puhta lehe keeramine. Igasugust üleliigset kraami ei ole kellelgi ju tahtmist kaasa kolida ja nii võiks uude koju jõuda alati just see, mis kõige südamelähedasem ja sobilikum sellesse eluetappi.

Küll aga on iga koduga kaasa tulnud midagi omapärast. Näiteks maamajast Mustamäe korterisse kolides avastasin, et trummikomplekti ei saagi kaasa võtta! Viimati kolides aga oli eelmine elanik lahkesti kõik oma veiniklaasid ja kogu baasikapi sisu minule jätnud. Kahjuks ei tulnud ta ilmselt selle pealegi, et järgmine elanik äkki alkoholi ei joo ja kogu see hinnaline kraam on nüüd kuidagi kodutu. Kõige rohkem kahju on mul vist raamatutest, millest oleme välja kasvanud ja millele alati ei jõuagi seda õiget uut kodu otsida. Kõige suurem rõõm on aga kõige selle mõttetu nodi ära viskamisest, mis liigitub sinna "võidab see, kel surres rohkem asju"-kategooriasse. Sest noh, mida vähem õnnestub asju alles hoida, seda lihtsam on järgmistele seiklustele vastu minna :)

Data! Data! Data!

"Data! Data! Data!" he cried impatiently. "I can't make bricks without clay."

“It is a capital mistake to theorize before one has data.”
 -  Sherlock Holmes

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht..

Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks 
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks 
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks 

Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik 
kodu on nii imeline, tavaline paik 
Kodu on nii imeline, tavaline paik 

Kodus mõni väike asi korraga on suur 
kodu oleme me ise, väikene ja suur 
kodu oleme me ise, väikene ja suur 
O. Ehala, J. Viiding. "Kodulaul" Nuktisamehest

Stockholm'i kinnisvaraturu hullumeelsusest teab küll vist igaüks, kes natuke siinse elu poole kiiganud. Üürihinnad on hullumeelsed, ostuhinnad ulmevaldkonnast, kinnisvaramulli lõhkemisest spekuleeritakse ja valitsust kritiseeritakse pidevalt, ja päris igas linnajaos elamisse ei suhtuta kuigi entusiastlikult. Üldiselt senise kogemuse põhjal öelda, et kõik ongi nii, nagu jutud räägivad. 

Kinnisvara ostu-müügiturg on siin üldiselt väga kiire. Nii kiire, et mõni kuulutus jõuab vaevu kinnisvaraportaalidesse ilmuda, kui see juba maha võetakse. Enne, kui objekti kohta maaklerilt lisaküsimusi jõuad küsida, rääkimata vaatama minemisest. Populaarsemad leheküljed kinnisvara kuulutamiseks Hemnet ja Booli.se. Üldiselt keegi ilma maaklerita ei müü ja maaklerid teevad vähemalt head tööd ilusate piltide ning eksponeerimisega. Samas päris kõike ei tasu ka siin maklerite suust uskuda, numbreid osatakse tihti sobivas valguses näidata ja selle õige kodu leidmine on tõeline peavalu.

Kui Eestis on pigem nii, et objekti müüakse tükk aega ja tihti peab hindagi alandama, siis siin on olukord vastupidine. Üldiselt on nii, et soovijaid on objektidele palju ja tegelik müügihind kujuneb hoopis enampakkumise käigus. Seetõttu tuleb endale enne ostmist väga selgeks teha, millises hinnaklassis kodu saab endale lubada ja sellest oluliselt madalama hinnaga objekte vaadata. Pangalaenu saamiseks peab endal olema vähemalt 15% sissemaksuks, see on lausa seadusega reguleeritud. Ainsaks erandiks on vist Sbab, kes nõuab 5% olemasolu ja on valmis ka puuduva 10% riiklikust nõutavast eraldi juurde laenama. Samas tagasimaksmisega siin inimesed väga kiirustama ei pea, pangad annavad tihti laenu ka ilma põhiosa amortiseerimata, kõigest intressimaksete tasumise eest! Nii venivad mõned kodulaenud lausa 100 aasta pikkuseks..

Kinnisvara üüriturg tunneb siin kahte sorti lepinguid. Första hand ehk "esimese käe" lepinguid on väga raske saada. Linn on koondanud üürikinnisvara pakkuvad firmad ühe portaali alla ja igal soovijal on võimalik ennast portaalis digitaalselt järjekorda panna. Iga-aastane järjekorramaks on 225 SEKi ja seda regulaarselt tasudes on võimalik aastaid järjekorras seda päris oma üürikorterit oodata. Järjekorras olles on võimalik pidevalt uute üürikorterite kuulutustel silma peal hoida ja end huvitavate korterite järjekorda panna. Üldiselt võivad järjekorrad varieeruda 10st kuni 1000 huviliseni vabalt. Statistika on üsna must, näiteks suvalise 3-toalise korteri saajaks Stockholmi linnas 2014. aastal olnud inimesed on enamjaolt olnud järjekorras keskmiselt 6-10 aastat!

Loomulikult sõltub natuke ka sellest, millisesse asukohta korterit otsitakse, kui palju ollakse valmis maksma ja kui palju on sellesse piirkonda teisi huvilisi. Vahel juhtub nii, et tekib korter, kuhu otsitakse üürilisi eriti kiiresti näiteks alt ära hüpanud üüriliste asemele ja siis võib korteri kätte saada ka vaid õnneliku käega, nö bostadssnabben järjekorras. See tähendab, et korteri saab esimene õnnelik, kes avaldab soovi just seda korterit saada ja kes täidab finantsnõuded. Aga pean ütlema, et pea kahe aasta jooksul, mis mina olen esimese käe korteritel silma peal hoidnud, siis hea hinna ja asukohaga korterid üldiselt bostadssnabben'i järjekorda ei satu. Hoolimata sellest, et järjekord võib tunduda lootusetult pikk, soovitan siiski olla järjepidev:

• portaali kasutajaks saab ennast registreerida ka inimene, kes veel ei ela Rootsis (nö foreign students), ja makstes liikmemaksu õigeaegselt, saab juba varakult järjekorda asuda
• huvipakkuva korteri järjekorda tasub end panna ka siis, kui tundub, et huvilisi konkreetsele korterile on palju. Tean mitut juhust, kust esialgu näiteks 40nes olnud inimene saigi lõpuks just soovitud korteri, sest eespool olnud huvilised langesid järjest erinevatel põhjustel ära. Samas tasub ka endal kandideerida vaid korteritele, mille puhul näed, et kindlasti kõik vajalikud nõuded suudad täita ja korter tõesti sobib
• kui tekib väikegi lootus saada huvipakkuv korter, tasub õigeaegselt ja kiiresti hankida kogu vajalikud dokumendid (üürileandja nõuded on alati korteri üürikuulutuse juures detailselt välja toodud), nagu palgatõend, eelnev üürileping jms, sest kui reaalselt korter pakutakse, siis aeg dokumentide esitamiseks on üldiselt päris lühike

Ja ega muud polegi, kui head õnne soovida! Första hand lepingud on väga head lepingud, sest need sõlmitakse siin üldiselt tähtajatult (välja arvatud ajutised lühiajalised pakkumised, aga need on eritähisega nagunii) ja lepingu saanu võib ennast oma uues kodus kindlalt tunda niikaua, kui korralikult üüri maksab ja naabreid ei sega. Kui tekib vajadus ajutiselt mujal elada, siis on esimese käe lepingu omanikul võimalus üürileandja loal oma korterit ise edasigi üürida. Neid lepinguid nimetatakse nö andra hand ehk "teise käe" lepinguteks. Teise käe lepingut on üldiselt palju lihtsam saada, sest neid lepinguid pakutakse avalikult kinnisvaraportaalides ja lepingu saamiseks ei pea järjekorras seisma, vaid kõik sõltub juba pigem heast õnnest ja rahakoti paksusest. 

Parimad pakkumised teise käe lepingutele on üldiselt Bostaddirekt portaalis, kuid sarnaseid portaale on tegelikult mitmeid ja kuulutada tasub alati ka näiteks kohalikes ajalehtedes ja FB gruppides. Parim lootus hea korter leida on muidugi hea taustaga ja hea töökohaga inimestel. Kuigi seaduse kohaselt ei ole teise käe üürileandjal õige oluliselt rohkem üüri küsida, kui nad ise maksavad oma korteri eest, tuleb siiski arvestada, et enamasti on teise käe korterid oluliselt suurema üüriga, kui esimese käe omad. Siiski tasub alati olla ettevaatlik ja uurida ka üürileandja tausta, et mitte petta saada Kahjuks kohalikus Kuldse Börsi-sarnases portaalis Blocket'is pidavat ka tõsisemaid petujuhtumeid aegajalt ette tulema. 

Teise käe lepingu puhul peab mõningatel juhtudel arvestama ka sellega, et üürileandja võib nõuda kopsakat deposiiti, mis tagastatakse juhul, kui korter üürilepingu lõppedes endiselt heas korras ja probleemideta üle antakse.  Enne sisse kolimist tasub alati pakutav korter ka hoolega üle vaadata, uurida, kas majas on olemas üldkasutatavad pesumasinad ja -kuivatid jms võimalused.