Jag är nöjd med behandlingen...

Kui lapsed väikesed olid, armastasid nad enamus multikaid vaadata umbes 169 korda järjest, ja ikka ei saanud isu täis! Seetõttu kogunes meil koju üsna arvestatav hulk igasuguseid DVDsid. Eriti kui käisime mõnda just välja tulnud multikat kinos vaatamas ja see osutus mõnusaks, oli mõistlik film esimesel võimalusel koju ka hankida - tuleb kindlasti odavam ja säästlikum kui 168 korda veel kinos käia, eks :)

Kinos käimine oli meil eriti Tallinnas kohe omaette rituaal, enamasti sai ju kinos popcorni, peale kino aga jäätist, ujuma ja lemmik-Itaalia-restorani sööma :) Siiani, kui arutleme, et Tallinnas käik tuleks ette võtta, siis on esimesena soovinimekirjas just need mõned lemmikud.

Kõiki filme me kinno vaatama ei jõudnudki ja aja jooksul õppisin juba lennult filmi linastumise aegu hindama, kas läheme ainult kinno või hangin heaga filmi kohe koju ka. Huvitaval kombel mina ei tea siiani enamus nende multikate sisu, hoolimata sellest, kas käisime kinos või vaadati neid kodus üle päeva - ma olen täiesti immuunne ja vaid tõeliselt head multikad jõuavad "minuni"!

 Stockholmi kolides oli meil esialgu kinos käimisega suur probleem - keegi meist ei osanud ju kohalikku keelt. Mulle tundus see hea väljakutsena - filme saab siin üldiselt hästi rihtides ka inglisekeelsena vaadata, kusjuures rootsikeelne alltekst võimaldab ka keelt õppida ju. Lapsed ei olnud esialgu rootsikeelsetest filmidest eriti vaimustuses :)

Aja möödudes õnneks ei ole enam ka rootsikeelsus probleemiks. Nüüd on uus küsimus - mida üldse vaadata vanuses 10-13? Päris täiskasvanute filmid veel ei lähe (siin on sellised mittesoovitavad alla 15a enamasti), aga Tuhkatriinu ja Autode multikad ka enam ei isuta nagu.

Ise olen naudinguga vaadanud vaid üksikuid multikaid, nagu Madagaskar 3, Printsess ja Konn jms. Ilmselgelt on neis kõigis olnud piisavalt (verbaalset) vaimukust täiskasvanutelegi, ja tehnilises teostuses suudeti mind kah üllatada. Seetõttu mõtlesin sarnase huumori-kriitilisusega nüüd valida ka noortele sobivat repertuaari, ja imekombel läks täppi! Viimati käisime nüüd vaatamas "Öö muuseumis: hauakambri saladus", mille treileritest  ei osanudki nagu palju arvata, aga kuna episoodides oli näha veel Robin Williams'it, otsustasin, et seda peab nägema. Kõigile meeldis. Aga eriliseks lemmikuks osutus ka seekord üllatuslikult jällegi hoopis multikas "6 kangelast" ehk "Big Hero 6". Huumor oli hea ja ma poleks arvanud, et ma nii emotsionaalselt multifilmikangelas(t)ele võiks kaasa elada. Noh, aga Baymax oli lihtsalt nii armas ja hooliv, kuluks endalegi selline sõber ära! Huvitava tähelepanekuna on see võimalik õdede-vendade-teiste lähedaste kaotamise teema vägagi hinge minev igas vanuses inimesele. Lisks tuleb mainida, et samade Disney-stuudio tegijate Lammutaja-Ralph oli ka meie kõigi suur lemmik :)

Kes suudaks sellisele kallistusele Ei öelda? :) Loodan, et film peagi ehk ka Netflix'is saadaval. Kuna vaatasime siin rootsikeelsena, olin väga uhke, et kõik saime sisust ja jutust aru, ning armsamaid lauseid lendub veel tagantjärelegi koduseinte vahel. Näiteks see pealkirjas mainitu, Tagantjärele eestikeelset trailerit vaadates pean ütlema, et rootsikeelne dubleering meeldis mulle seekord oluliselt rohkem.

Patareijahist ja eelarvamustest

Rootslased on üleüldiselt tuntud oma rohelise mõtteviisi ja prügi sorteerimise propageerimise poolest. Kui ma siia riiki kolisin, siis pidin muidugi kohe ära õppima, et iga elumaja juurde kuulub üldiselt ka prügisorteerimisruum, kus tuleb väga hoolsalt jälgida, mis kuhu läheb. 

Eraldi kogutakse siis ajalehed/ajakirjad/reklaambrošüürid, teise kasti papp-pakendid, kolmandasse paberist toidupakendid, neljandasse plastikust toidupakendid, viiendasse patareid, kuuendasse tavalised lambipirnid, seitsmendasse "säästu"lambipirnid, kaheksandasse hele klaas, üheksandasse tume klaas, kümnendasse läheb "majapidamisprügi", üheteistkümnendasse... noh, you get the point. 

Minu suureks üllatuseks biojäätmete kogumiskasti meie majas siiski ei olnud, milline tagurlik kesklinnamaja :) Lisaks on siis üle linna ohtralt jäätmekogumispunkte, taarakogumispunkte ja kõiki neid heleda klaasi/tumeda klaasi/patareide/jne spetsiaalseid kaste leiab tihti ka igal tänavanurgal. Isegi Kuninglikul Djurgårdenil pidin neist pilti tegema, kuigi noh -  kes siis ei tuleks tavapärasele looduslikule jalutuskäigule, hulk vanu patareisid tagataskus. Ja 10-kilomeetrise jalutusringi puhul võib vabalt neid patareisid vahepeal ju tagataskusse juurde tekkida... Kusjuures tavaprügi jaoks väikest prügikasti samas ei leia sugugi mitte iga pargipingi ja piknikuplatsi juurest, nii et maha visatud piknikujääke võib sellegipoolest siit ja sealt leida :(

Samas on mulle jäänud mulje, et päris mingit ühtset regulatsiooni siiski ette nähtud ei ole selle kohta, et mis kogumiskastid peavad ühe elumaja juures olemas olema. Nimelt kolisime hiljuti uude elamisse, ja siin on olemas vaid tavaprügi, klaasi ja ajalehtede kogumiskastid. Kõik muu, nagu ka mööbel jms jäätmed suunatakse ise mujale ära viima. 

Rohelist mõtteviisi ja jäätmesorteerimist juurutatakse aga maast ja madalast, prügisorteerimist peetakse uhkuse asjaks. Näiteks 4. klasside vahel toimub igal aastal riiklik Patareijaht, mille käigus siis kõik lapsed otsivad kokku kõikvõimalikud patareid ja viivad need kohalikku Clas Ohlssoni kauplusesse. Patareid kaalutakse ära, ja kõige rohkem patareisid kogunud klassi lapsed saavad igaüks auhinnaks iPadi! Lapsed on selle üle väga hasartis, noh, et 2 kärbest ühe hoobiga või nii. 

Ka meie peres on hetkel just üks neljandik, kes tuli ühel hallivõitu veebruaripäeval koju plaaniga võimalikult palju patareisid koguda. Küll tal oli siis kahju, et meie uues majas prügisorteerimisruumis patareide kogumiskasti ei ole ;) Paari päeva mõtlemise järel aga otsustasime õnne proovida oma "kogumiskastiga". Minu soovitus "paneme kasti patareide  sildiga" sai kohe mitu kraadi vingem - ilmselgelt on ju sellise kasti omanik üks heasüdamlik noor inimene! Sildil siis lapsekeelne "Ole lahke ja pane kõik oma vanad patareid siia!"

Ausalt öeldes olin ma ise natuke skeptiline selle idee tasuvuses. Nimelt meie uues linnaosas tunduvad elanikud olevat hoopis teistsugused, kui me seni harjunud. Eelmises majas teretasid kõik üksteist sõbralikult, naeratasid, ja rääkisid kasvõi liftis kohtudes juttu. Nii näiteks teadsin juba nädal peale majja kolimist, et minust 2 korrust kõrgemal elav härrasmees käib igal suvel Kuressaares oma suvemajas puhkamas. Alguses oli selline pidev small talk küll eestlasele harjumatu, kuid hakkas mulle väga ruttu meeldima! Isegi kohalikus toidupoes apelsine valides võis vabalt juhtuda, et vanem härrasmees sõbralikult küsis, kas need minu arvates ka magusad on ja kas tasub proovida. Muidugi tasub! :)

Uues elukohas aga kogesin esimest korda Rootsis elamise aja jooksul seda, et inimesed kõnnivad üksteisest mööda nagu ei näekski üksteist! Esimese kuu jooksul kogesin täpselt kahte positiivset olukorda. Esimesel korral ütles üks 3a tumedanahaline tüdruk kõlaval häälel "Nägemist", kui me liftist väljusime, mille peale mina lausa võpatasin, sest olin siinse maja elanikud mõttes sõbralikkuse ja viisakuse kategooriatest "maha kandnud". Teine kord oli  mitu nädalat hiljem ühiskondliku pesuruumi ukse taga, kus heledapäine tütarlaps sõbralikult teretas, kuna taipas, et mina olingi see, kellega ta oma pesu pesemise aega jagas. Kõigil ülejäänutel kordadel kõnnivad siinsed inimesed Sinust kui nähtamatust mööda ka siis, kui ise neile naeratad ja harjumuspäraselt "Hej!" ütled.. 

Huvitaval kombel aga suudeti veelkord mind positiivselt üllatada! Olin mõttes juba kohalikud maha kandnud, et ega siin rootsi-pärast sõbralikku suhtumist rohkem leiagi vast. Aga võta näpust! Juba järgmisel hommikul oli keegi tore inimene eelmisel õhtul jäetud kastikesse pannud lapsele hulga patareisid ja boonusena südamliku sildikese (loe: "Edu projektiga!") ka! 

Tegi tuju heaks küll :) 

Muide, veel laupäeval tundus mulle, et asi siin on päris lootusetu, väljas on hall, tohutult tuuline ja külm, nagu tõeline jaanuar Stockholmis, nii et ega see kevad sel aastal vist tulegi. Pühapäeval aga oli meil siiski juba esimene soe ja päikeseline ilm, mida tähistasime päeval väljas grillimisega ja õhtul korraliku palavikuga. Kevad nimelt on siiski väga visa tulema, tänagi on väljas petlikult rõõmus päike koos korraliku vinge tuule ja vaevu 6-10C soojaga.. Oi, kuidas tahaks juba talvevatid nurka visata!

Perefoorumite kullafondist

Novot, tänapäeval on siis sellised moodsad ajad. Mehi pole enam vajagi, neiud hangivad endale spiraali ja saavadki õndsalt lapseootele jääda.

Nagu kala vees

Eestis elades käisime väga tihti ujumas. Ise kasvasin üles maakohas, kus lähikonnas ühtegi mõnusat ujulat ei olnud, ja looduslikke mõnusaid ujumiskohti nappis samuti, seepärast oli see üks suuremaid unistusi alati - õppida ometi korralikult ujuma ja käia ujumas vähemalt iga nädal.

Siis kui vabatahtlikuks päästjaks õppisin, sain teadlikuks ka mitmetest muudest põhjustest, miks ujumisoskus elementaarne eluline vajadus lausa on. Ja noh, olgem ausad, kõik pere lapsed on alati olnud parajad "kalad vees" ehk siis suured suplemisfännid.

Kahjuks on aga aja jooksul selgunud, et tegelikult olen ma korralik külmavares ja kardan sügavat vett. Ega käbid kännust väga kaugele kipu kukkuma ja seetõttu kujunesid meil omad lemmikud ujumiskohad, kus tihemini käisime. Noh, ikka sellised, kus basseini õhu- ja veetemperatuur võimalikult kõrge ja rõhku pandud pigem mõnulemise kui sportimise võimalustele.

Loomulikult ei tahtnud me Rootsi kolides väga neid valikuid muuta ja olin üsna kindel, et küllap leiame siin veel rohkem lemmik-ujulaid. Noh, aja jooksul selgus, et see on pisut keerulisem ülesanne kui ma esiagu arvasin!

Esimese katse tegime sellega, et võtsime lausa ujumiskursused laste kodukoolis. Kas pole mugav - asukoht tuttav, hind enamvähem talutav ja uus kursus algab iga kahe kuu tagant, ei ole pikka ooteaega. Kahjuks selgus juba esimeses tunnis, et kui miski tundub soodne ja hea, siis tegelikult saab ta olla kas soodne või hea. Vanalinnas asuv bassein osutus üsna vanamoodsaks, õhk ja vesi olid mõlemad kogu aeg külmad ja kursus sobib pigem pisikestele algajatele veehuvilistele. Hoolimata eelnevalt jagatud tasutainfost üritasid innukad treenerid esialgu näiteks mu hea ujumisoskusega teismelistele väikelaste ujumiskätiseid! kätte ajada.. Kogu korraldus tundus üldse pigem asjaarmastajate kui tõsiseltvõetava ujumistrenni moodi olevat.

Teise katse jaoks tegin veel natuke guugeldamistööd ja valisin netikommentaaride põhjal välja väidetavalt ühe Stockholmi suurema, Eriksdalsbadet'i. Ujulad on siin omamoodi. Meeste ja naiste riietusruumid on üldiselt eraldi, kuid enamus ujulates peab endale olema kaasas isklik tabalukk, et riietusruumis kapi uks lukku panna. Tabalukku saab ka kohapeal osta ja selleks, et seda iga kord kaasa vedama ei peaks, on tehtud lausa spets torud, kuhu saad oma tabaluku ennast nädalaks ootama riputada.

Eriksdalsbadet'i basseinid aga osutusid pigem spordi-huvilistele suunatuks. Oli küll ka mõningad lõbustusatraktsioonid ja nö perebasseinid, kuid kahjuks meie sinna teist korda tagasi ei kippunud - külm õhk ja külm vesi, basseinid suhteliselt üle rahvastatud ja meeletult palju kära ja kisa. Üsna pikka aega peale seda käisime ujumas ainult siis, kui Eestisse sõitsime, oma "vanades heades" lemmikkohtades. Suvisel ajal tegime üldse ka oma esimese külastuse Jurmalasse Livu veeparki ja ütlen ausalt, et kuigi läksin paraja eelarvamusega, jäime kõik väga rahule ja otsustasime, et edaspidi sõidame parem sinna tagasi! Järgmisel päeval Pärnu Terviseparadiis oli Livu kõrval ikka päris kahvatu..

Kuna aga pidevalt Eestisse, ja veel enam Lätti reisimine ei ole sugugi nii lihtne, siis otsustasin edasi otsida kohalikku lemmikkohta. Kuna kolm pidavat kohtuseadus olema, otsustasime kolmanda katsena külastada Keedupunkti ehk siis Stockholmist ca 1-1,5h autosõidu kaugusel asuvat Västeråsi seiklus-veeparki ehk  actionbad'i, nagu rootslased seda ise nimetavad. Seekord ei pidanud me küll pettuma!

Kes Stockholmist näiteks Trysil'isse suusatama sõidul tahab teel mõnusat peatust, soovitan soojalt peatus teha just Västeråsis. Veeseiklejatele on terve hulk erinevaid atraktsioone - kahene võidusõiduliug, suurte tuubidega veeliud, mitmed mullitavad ja rahulikud soojaveevannid, pimeduseliug, välibassein, basseinikino, ronimissein ja palju muud põnevat. Päris pisikestele on omaette bassein liumäe ja toredate pallimängudega, sealjuures on kohe pisikeste basseini kõrval söögikoht mõnusa vaatega Mälareni järvele. Muide, paljude atraktsioonide kohta on Keedupunkti kodulehel olemas ka pisike kirjeldus ja nö adrenaliinitase, mida atraktsioonilt oodata, samuti soovituslik kaalu-, pikkuse ja vanusevahemik.

Selgus et näiteks see 7-ne rada oli väga lõbus, samas näiteks badrenaliini-tasemega 11/10 reklaamitud Turbiinile meie omad ei kippunudki, tundus veidi liiga "üle võlli".

Täiskasvanutele on lisapileti eest relax-osa, kus siis erinevad saunad ja basseinid, ma kahjuks ei taibanudki küsida, kas siis perega (st näiteks teismeliste lastega) sinna relax-osasse ei pääsegi. Piletihind ei ole just väga odav, perepilet neljale on 595SEK (ehk 65€) puhkepäevadel (sh Rootsi koolivaheaegadel, mis üldiselt ei kattu alati Eesti omadega) ja 450SEK (ehk 50€) tööpäevadel. Perepileti eest saab siis neli inimest terve pika päeva mõnuleda ja endale basseinides ligunedes kasvõi lõpused kasvatada. 

Kapisüsteem on Keedupunktis oluliselt moodsam. Meestele ja naistele on küll eraldi riietusruumid, kuid ühine peegliteruum, kus siis seltskondlikult perega koos üksteist kammida ja föönitada saab. Kapi jaoks antakse igale külastajale isiklik kiibiga käevõru (mis ei taha üldse kinni püsida!). Kiibiga "makstes" on võimalik päeva jooksul ka erinevatest kohvikutest endale meelepärast süüa/juua soetada, rahaga arveldamine toimub alles ujulast lahkumisel.

Toidu valik on üsna lihtne ja tavapärane - friikad, burgerid, salatid (kuid soovi korral saab näiteks salati tellida endale meeldivate lisanditega/lisanditeta). Ja loomulikult varm korv  ehk kohalik hotdog ning porgandikook, mida võib vist rootslaste rahvustoiduks peaaegu nimetada.

Ujula kõrval on ka parkla, kus päev otsa parkimine on küllaltki kallis lõbu (ca 120SEKi päev). Meie jäime külastusega väga rahule, sest õhk oli soe, vesi oli soe, süüa anti ja igaüks leidis ka endale meelepärased veeatraktsioonid.