Kaugemates maades seda ei juhtu ilmselt nii tihti, Soomes võib see (arvestades kohalike eestlaste kontsentratsiooni) vast suhteliselt külmaks juba jätta, aga Stockholmis on minu meelest selline "Eesti märkide" kohtamine endiselt piisavalt harv, et parajalt elevile ajada :)
Stockholmis juhtusin kolima just põhilisele kruiisiturismi marsruudile - teel sadamast peamiste vaatamisväärsuste ja shoppingukeskuseni. Seetõttu kippusin jalutamas või kodupoes käies ka ilma erilist tähelepanu pööramata kiiresti rahvuskaaslasi märkama. Et aga enamus turistid pigem vaid päevakruiisil käivad, siis oluliselt enam pakub põnevust just linnas liikuvate Eesti numbriga autode märkamine. Enamasti hüüab keegi peres kohe spontaanselt, et "näe, eestlased! nii äge!"
Loogiliselt arutledes ma tõesti ei tea, mis selles 5-sekundilises hetkes nii ägedat on, aga see äratundmisrõõmu väljendamine käib automaatselt Nii põnev ju mõelda, et kas tegu kohalike eestlastega, pikemal läbisõidul olevate turistide, või ehk kohalikele külla tulnud sugulastega. Isegi ju ootame alati suure rõõmuga sugulasi, sõpru ja tuttavaid Eestist külla.
Ja kujutage siis ette seda emotsiooni, kui ootamatult satudki Eestisse! Nii tuli meilgi mõni nädal tagasi ette võtta kiirvisiit Tallinna. Lennupiletid hangitud, kotid pakitud ja sugulased kõik teavitatud, mis saaks valesti minna! Kõik algas sellest, kui parkisime auto ettenägelikult Arlandale ja kõigest paari tunniga olimegi Tallinna kesklinnas, jätmata meile aega eriliselt "aklimatiseerumiseks". Kogu tee lennujaamast läbi linna asju ajades ja sugulasi külastades pidin ennast tagasi hoidma, et mitte keset vestlust järjekordselt hüüatada "näe, Eesti numbriga auto!" Tuleb tunnistada, et sellest oluliselt kergemini suutsin harjuda mõttega, et "isssake, kõik on eestikeelne! Kui lihtne siin ikka on kõigest aru saada!" Sest kõik ongi eestikeelne!
Vaevalt 24h hiljem taas lennujaamas, koduteel. Leian vaevata oma värava kirjaga "Stockholm Bromma" ja istun ootama. Kirjade järgi lubatakse lennukile 45 minuti pärast, nii et on paras aeg viimased kõned teha, lõpuks üks hiline lõunasöök süüa ja kodumaiste suveniiride ja muu tarvilise varud täita. Kui lennukile lubatu tähtajast juba 5 minutit möödunud, kurdan pettunult viimasel telefonikõnel, et "näe, ammu peaks juba peale lubatama, istun siin Stockholm/Bromma lennu väravas, ja EI MIDAGI! See peaks 55 minuti pärast juba Brommal maanduma, ei tea, kas... oot... BROMMAL?!" Aga mul on auto ju ... Arlandal?!
Kui kogu seda suursugust 12-pealist reisijaskonda bussiga lennukile sõidutati, ei suutnud enamus meist naeru pidada. Pika lennukiterivi lõpust osutus meile valituks muidugi pisike "metsavaht", ainuke veel väiksem lennuk selles rivis oleks olnud kahekohaline. Kange tahtmine oli piloodilt küsida, kas ta seda pisikest otsa Brommalt Arlandale ka ühe soojaga ära ei viitsiks teha ühe blondi heaks - kui nagunii EA sellist private jet teenust pakub.
Tjah, hea, et Stockholm ikka nii koduselt väike on, et ka kõige blondiinimal hetkel soetatud lennupiletite puhul ei ole reis ühest lennujaamast teise mingi eriliselt hull logistiline mõistatus. Nimelt on Arlanda ja Bromma vahele käima pandud spetsiaalne Flygbuss. Kuna takso hind on üsna soolane ja busside ning metrooga liiklemine kaugematele külalistele korralik mõistatus, siis üksinda reisides tasub enamasti nende Flygbuss'ide kasutamine oma parima hinna-mugavuse suhte juures kindlasti ära. Marsruute on neil muidugi mitu, nii et ses osas tasub tähelepanelik olla. Kesklinna, shoppama ja teistesse ilustesse linnaosadesse saab ka nende bussidega.
Bussijuht ei suutnud muidugi sõbralikult märkimata jätta, et "noh, tulete lennujaamast ja tahate teise lennujaama?" ja minu seiklusest kuuldes teatas, et ma pole sugugi esimene, kes kogemata ostab pileti valesse lennujaama :D
Hea, et riik õige oli!
Hea, et riik õige oli!
